Kuid see on alles algus. Juuni lõpuks on Euroopa Liitu kuuluvate riikide tervishoiuministrid tõenäoliselt heaks kiitnud nädal tagasi liidu poolt vastuvõetud seaduse, mis nikotiini ja tõrva eest veelgi tõhusamalt kaitseb: (järgnevat lugedes pidage silmas, et peatselt kuulub ilmselt ka Eesti Euroopa Liitu) informatsioon, et SUITSETAMINE KAHJUSTAB TERVIST! peab uue seaduse kohaselt katma 35% suitsupaki esiküljest ja 45% tagaküljest (Eestis uue seaduse kohaselt veel vaid 4%); tootjad ei tohi enam märkida pakkidele, et mõni mark on “Light” või “Ultra-light” või “Ultra-Super-Light” (sest see jätvat inimestele mulje, et need on tervislikud) ning tõrva ei tohi olla rohkem kui 10 mg ja nikotiini rohkem kui 1 mg. Esialgu lükati tagasi eelnõu, mis kohustab tootjaid illustreerima hoiatusi mädanenud hammastega.

Ühtlasi tegi üks Briti parlamendi komitee ettepaneku karmistada hoiatussilte ja rõhutada ka järgmist aspekti: SUITSETAMINE VÕIB PÕHJUSTADA IMPOTENTSUST! Nad jätsid täpsustamata, kas ka seda silti peaks illustreerima.

Ühest küljest on õige, et suitsetaja ei tohi mitte-suitsetajaid oma harjumusega terroriseerida. Kuid kas sellistel seadustel ka mõte on? Kujutage end ette haaramas telefonitoru ja valimas 112-te samal hetkel, kui kolleeg suitsu ette paneb. “Politsei? Mu töökaaslane alustas just suitsetamist minu suitsuvabas töökeskkonnas! Tulge ruttu!” Tekib küsimus, kuidas sellist tubakaseadust rakendama hakatakse? Sama naiivne on uskuda, et suitsetajad ei ole veel kuulnud, et nende harjumus tervisele kahjulik on. Seda on mõned ameeriklased väitnud, kuid seoses kohtuprotsessiga tubakatootjate vastu, mille eest on neil lootust kokku miljardeid dollareid võita. Kas tõesti jätab keegi oma Barclayd maha lihtsalt sellepärast, et tervishoiuameti märkus suuremas fondis on? Või kui pakil on mõni rõve foto? Vaevalt: Art is everywhere ja pealegi on olemas portsigarid.

Võib muidugi ka demagoogiasse laskuda: äkki peaks ka friikartulite pakil olema peal hoiatus ebatervisliku toidu kohta; autodel hoiatus heitgaaside potentsiaalsest surmavast mõjust jne.

Aga miks teeb riik tööandjatele ettekirjutusi viimasele kuuluval territooriumil toimuva kohta? Miks ei või tööandja ise otsustada, kus (tema ruumides), kes, millal, mida ja kui palju suitsetada tohib? See puudutab loomulikult ainult eraettevõtjaid, ametiasutustega on lugu teine. Me ei taha ju, et juhtuks nagu nädal tagasi New Yorgis, kus kiirabijuht korjas üles kaks patsienti ja tiirutas crack’i suitsetades nendega kaheksa tundi mööda linna. Aga see on teine teema.

Millal lõpeb suitsetajate ja mitte-suitsetajate ahistamine? (Kuidas hundid-lambad söönuks saaksid?) Erinevatel andmetel suitsetab Eestis iga päev iga teine mees ja iga viies naine, neile lisanduvad veel juhu-suitsetajad - kas suitsetajad tuleb ja saab seadusega peatada?