Statistikaamet raiskab aega ja raha

 (70)

Kalkulatsioon
Corbis/Scanpix

Statistika on tore asi. Vanast ajast on teada, et seda ei tasu uskuda, oma silm on kuningas. Kuid mingid numbrid ju tuleb tegevuste aluseks võtta. Kui enne oli vaja need Nõukogude Liidu võimustruktuurides ette kanda, siis nüüd on sama kohustus Euroopa Liidu ees.

Minu loogika ütleb, et infot edastada on mõtet ainult siis, kui midagi muutub. See loogika ei ühti aga statistikaameti ootustega. Nimelt tuleb aruandeid tööjõu liikumise ja vabade ametikohtade kohta esitada iga kuu — seda ka siis, kui midagi ei ole muutunud.

Tundub imelik nõuda tuttavatelt, et nad teataksid mulle iga päev, et nad on elus, abielus sama naisega/ mehega ja laste arvus muutusi ei ole. Ja kui nemad mulle sellist teadet, st aruannet ei esita, siis pole ju mõtet ummistada nende postkasti meeldetuletuskirjadega, ise rääkides rohelisest mõtteviisist ja kokkuhoiust ja tööjõupuudusest ja majanduslangusest.

Sõber trööstib: „Me vajame niipalju aruandeid, et mitte kellelgi ei tuleks mitte kunagi pähe meie käest küsida: mida te siin ometi teete? Kas või hirmus, et äkki me viimaks ütlemegi seda, ja siis meid tuleb lõpuni kuulata…“

Aga mina ei vaiki, sest mis kasu sellest ühiskond saab. Tahaksin näha, et kui minu ettevõttes ei ole tööjõuliikumisi, siis kantakse eelmise kuu andmed statistikaametis automaatselt üle järgmisesse aruandeperioodi ja tehakse vajalikud aruanded rõõmsasti valmis, kulutamata selleks eraldi tööaega, maksumaksja raha ja paberit.

Ameerikas kaebaksin ma statistikaameti kohe emotsionaalse ahistamise eest kohtusse, riigi takkaotsa, sest tänapäeva maailmas täiesti kontrollimatult paberit raisata ja jäätmeid tekitada on ennekuulmatu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare