Spordijuhid tahavad tagasi sotsialismiaega

Erki Nool, kergejõustiklane

See on õige, et riik toetab tippsporti väga kesiselt ja kõige kesisemalt toetatakse üldse sellist punti, kes on kohe-kohe tippsportlaseks saamas. Tipud saavad veel endaga hakkama aga kõige raskem seis on juunioride klassil, kes lahkuvad pärast keskkooli üldse spordist, sest ülikoolisport on täielikult välja surnud.

Mina pean kõige suuremaks hoolimatuseks riigi suhtes, et kõik spordijuhid lasevad suhteliselt külma kõhuga vana rasva pealt edasi, loevad aasta lõpus medaleid ja räägivad, kui hästi tööd teevad. Tegelikult ei tee spordijuhid mitte midagi selle jaoks, et ka tulevikus sportlasi oleks. Kõik siin küll lobistavad, aga kui asi noorte ja laste tasandil tegudeks läheb, kaovad nad ära.

Iga teine eluvaldkond läheb suhteliselt suurte hüpetega struktuurimuutustele, aga spordijuhid ootavad kõige meelsamini, et vana sotsialismiaeg tagasi tuleks ja neil hea elu oleks.

Olümpiasportlased jagunevad A ja Bkoondislasteks ja neid on vaid 12 inimesest. Minu arust on seda vähe, sest peale minu ei saa kergejõustikus Akoondise stipendiumit keegi, aga olümpianormi on täis teinud kuus inimest, kes tegutsevad kõik oma kulu ja kirjade peal. Loomulikult võiks ka minul paremini minna, aga olen natuke erandlikus seisus – mul on võimalik ka toetajaid välja ajada, kuid väga paljudel seda pole.

Meie olümpiakomitee ei võta endale sportlaste ettevalmistust ja nad pühivad selles valdkonnas käed puhtaks. Samas on EOK väga maias võtma oma nime all ära olümpiaprojekti valmistuseks. See on sportlastele väga valus, kuna suured firmad annavad oma miljonid ära ja nende süda on rahul, kuna sportlasi on toetatud. Tegelikult ei tule sealt sportlastele sentigi. EOK kasutab aga jätkuvalt ja nahaalselt ära oma siiani puhast imagot ja tõmbab suursponsoreid ligi. Kui suurfirmadesse läheb siis maailmaklassi piirimail olev üksikpersoon, öeldakse, et pöörduge EOKi, kuna miljon läks juba sinna. Tema ei kuulu ka nende 12 hulka, kes riigilt toetust saavad..

Noorte spordiga on teine probleem. Meie spordisüsteem on üles ehitatud klubispordile, kus polegi riiklikku toetust. Neid saavad ainult spordikoolid ja linna- ning riigi spordiametnikel on ainult hea meel, kui koolid end klubideks muudavad – saab kohe öelda, et ärge pöörduge enam meie poole, klubid on isemajandavad. Must hundiratas on ja ükski ametnik ei taha seda muuta. Neil on kõigil hea meel olemasoleva pärast.