Praktilise ja relatiivse inimtõena, juhisena inimesele on öeldu järgimiseks õige, otstarbekas, kasulik, see osutub inimestele häid tagajärgi toovaks. Kuid Jumal pole sama mis inimene ja öeldu pole enam kehtiv Jumala jaoks. Miks?

Esiteks — kui Jumala all mõista reaalsuse kõikset, absoluutset olemistasandit, siis see, mis ei ole Jumal, on absoluutne ebareaalsus — olematus. Teiseks — arusaam Jumalast on, et Jumal on vaid üheselt headus, Jumalat samastada või suhestada kurjusega pole võimalik, arusaam Jumalast välistab selle. Järeldus: kurjus kuulub absoluutsesse ebareaalsusesse, mis on Jumala kui absoluutse reaalsuse jaoks olematus. Jumal on kõiksuslik ja seetõttu pole midagi muud peale Tema kui ühe — MINA OLEN. Peale selle “on olemas” vaid ebareaalsus — olematus. Kurjus on olemuslikult olematus ja jumalikul absoluutsel olemistasandil ja Jumalal pole, millega suhestuda.

Meie inimlikul, relatiivsel olemistasandil on aga kurjus relatiivselt olemas ja relatiivselt reaalne. Meie jaoks tähendab see kannatuse — välise ahistuse ja sisemise ahastuse — olemasolemist meie relatiivses elus ja maailmas.

Oma mõtetes selles suunas minnes tuleb siinkohal mainida “loogika objekte“ — mõisteid ja kategooriaid, mis tähistavad mingeid olemise aspekte. Üks mõistepaar on ka “relatiivne — absoluutne”. Neid lihtviisil duaalselt vastandada pole mõtet. Nende seostatuse loogika on keerukam kui harjumuslik + / — loogika, mida sageli kasutame. Relatiivsus ja absoluutsus kui reaalsused pole muutumatud ja iseenesesse kivistunud “asjad”. Nad on dünaamilises arengulises muutumises seotud nagu Yin ja Yang. Sama paindlik peab olema ka nende käsitlemise inimlik loogika — loogika kui meie mõtlemise meetod peab püüdlema selle poole, et kirjeldada reaalsuse dünaamilisi seoseid ja muutumisi ka meie teadvuses muutumises, teisenemises, arengus, mitte aga mingis üheselt fikseerunud surnud olekus.

Kui Jumal on kõikne ja see kõiksus on üks, homogeenne, terviklik ja pole midagi peale selle ühe, siis on võimatu nimetada seda ühte olemasolevaks — mille suhtes ta olemas oleks? Pole ju sel ühesel kõiksuslikkusel mingit vastandit, mis muudaks selle olevaks, pole ju selle ühese ainsusliku ja tervikliku olemise kõrval talle mingit vastandlikku “teist”, pole isegi mingit mitteolemist, olematust. Ongi vaid üks ja terviklik ainsus-ainusus — nn. MINA OLEN. Ja see võrdub samaga, mis mitteolemine — õigemini aga ei saagi teda ainusust-ühesust määratleda, sest midagi tema enesega määratleda on võimatu.

Me jõuame oma sõnalis-keelelises mõtlemises n.ö. “mõistete taha“ — selleni, mida meie mõtlemine ja sõnalised määratlused ei suuda kirjeldada ja millest budism on rääkinud kui lõplikust kogemuslikust nirvaanast. Sellele võib sõnadega vaid viidata, mõtlemine aitab inimese selle saavutamise piirini, kuid selleks tuleb tegelikult saada, see olla. Mõtlemine on vahend selle olemise saavutamiseks, kuid see olemine ise pole mõtteline ega mõeldav — ka vahend inimteadvuse terviklikkuse saavutamiseks tuleb lõpuks kõrvale jätta.

Selline teadvuse kõikne ja ühene terviklikkus on sisuliselt samaväärne olematusega, sest selle terviklikkuse kõrval pole enam muud, seda terviklikust pole millegi “teise” suhtes võimalik olemasolevaks tunnistada, sest seda “teist” pole olemas. Nii tähendab mõelda kõigest, kõiksusest, kõikselt, terviklikult… mõelda mitte millestki. Ja ka vastupidi.

Siit on leida puutepunkt ida praktilise meditatsiooniga — oma meele tühjendamisega selle meele korrastamise, selgitamise, terviklikuks muutmise läbi. Jõudes meeles sellisesse “kõiksuslikku eimiskisse“ — ainsuslikku terviklikku tühjusesse meeles, oleme kõikses korrastatuses, kõikses selguses, terviklikkuses.

Praegu, siin ja inimestena, oleme alles teelised oma ideaali suunas — oleme arenevas osaduses kui kasvavas samasuses Jumalaga. Lõplikkus sel teel oleks lõplik samasus absoluudiga — tee selle olemise ideaalini viib läbi omaenese meele selginemise, meele korrastumise, meele terviklikustumise kui meele tühjaks ja kõikseks saamise.

Et jõuda sellisesse ainususse oma meeles, mis on ühtaegu nii eimiski kui kõiksus, selleks tuleb läbi käia mõtlemise käänuline tee. Analüüs ja süntees, dedukstsioon ja induktsioon on mõtlemisdimensioonid, mida tuleb vallata ja ka kasutada, et esmasest lapse meelelisest maailmanägemisest jõuda terviklikkuseni kvalitatiivselt uuel, vaimsel tasandil, et jõuda meelelisest olemisest läbi eritleva ja ühendava intellekti elupika töö vaimse ühesuseni — kõigeni… ja eimiskini.

Kui seda “kõikset eimiskit” esitada filosoofilise postulaadina, siis astub meie ette surnud seadus, mehhaanika, loogiline skeem ja kuiv teooria, midagi, mida ei saa määratledagi.

Kui läheneda sellele “määratlematule” religioosselt ja kogemuslikult — läbi usu kui usaldumise — siis osutub see kõikne terviklikkus ja eimiski-olemine algselt elavaks, elu jagavaks, armastavaks — hoolivaks ja usaldavaks, mõistvaks ja vabastavaks. Külm abstraktne seadus, printsiip, skeem ärkab meis ja meie jaoks ellu ja elab meis meie eneste algolemusena — Temana, keda nimetame oma taevaseks Isaks.

Kuivõrd siinöeldu suutis lugejat kaasa mõtlema ja selle “kõikse eimiski” piirile viia, raske oletada. Kuid ma pole üritanud Tõde ära öelda. Pigem võiks esitatut mõista zenilikult — tekst on vaid sõrm osutamas Kuule selles kõikses laotuses, mis on kõik… ja eimiski. Ja on see, mis on ainuolev, kuid mida nimetada ei saagi, sest “nimetatav nimi on püsitu nimi / nimetu on taevasmaa algus…”