Sirje Tohver: Koolil on 101 rolli – kuidas nendega hakkama saada?
Ivi Proos küsib, kas probleemne laps on ainult kooli või ka paljude teiste institutsioonide mure. Pere üksinda hakkama ei saa, vahel ei tahagi saada. Uuringus osalenud 50 tugiisiku väitel on kõige raskem saada head kontakti perega. „Süvenenud on mittevahelesegamise tendents. Vanemad ütlevad, et neid ei huvita, kuidas laps koolis edasi jõuab, ainus lootus on, et kool suudab midagi teha.” Ivi Proos loodab tugiisikute – enamik neist on psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid – loomingulisusele. „Üks venekeelne tugiisik saavutas perega kontakti näiteks tänu sellele, et avaldas vanemale, kes ei tahtnud lapsega tegelda, lastekaitse liidu kaudu survet.”
Laste ootused tugiisikule on suured: 63% soovib, et tugiisik aitab neid õppimisega seonduvas, 57% ootab, et neid õpetataks paremini suhtlema, 54% loodab, et tänu tugisikule vähenevad nende põhjuseta puudumised.
Tugiisikute hinnangul on 64% küsitletud õpilastest koolist väljalangemise ohus. Õpilastest tunnetab väljalangemisohtu vaid 43%.
Uuringus lasti õpilastel hinnata, millistes ainetes on neil tõsised probleemid. „Suhteliselt trööstitu pilt on matemaatikas, ainega ei tule toime 2/3 lastest, ja seda kõigis vanuserühmades. Ühe matemaatikaõpetajast tugiisiku väitel jäävad paljudel juba algklassides nii suured lüngad sisse, et nad ei ole suutelised enam ise ree peale saama.”
Testis oli küsimus ka õpiabi vajaduse kohta. 15% lastest vajab oma hinnangul õppimises pidevalt abi, vahetevahel vajab abi 2/3 lastest. „Üks lahendus oleks lapsevanematele, kes selleks vähegi suutelised on, matemaatika metoodikat õpetada,” pakub Ivi Proos.
Uurijaid huvitas muu hulgas internetis oldud aja ja käitumishinde suhe. Suur osa lastest (42%) on iga päev internetis 2–3 tundi, ligi kolmandik (29%) neli tundi ja kauem. Madalama käitumishindega probleemsed õpilased on virtuaalsetes suhtlusvõrgustikes aktiivsemad. „Üleminek virtuaalkeskkonnast, kus võib 24 tundi ööpäevas meelt lahutada, koolikeskkonda, kus on vastutus ja kohustused, pole lastele kerge.”
Enamik koolijuhte suhtub Ivi Proosi sõnul projekti heatahtliku ükskõiksusega – kui vaja, osaleme –, aga on selle kasuteguri suhtes skeptilised. Õpetajad kipuvad vahel tugiisikuid ära kasutama: sinu silmarõõm on jälle midagi kokku keeranud, tegele temaga”. Tugiisikute sõnul on aineõpetajad lati tihti väga kõrgele seadnud, probleemsed lapsed ei saa sellest üle – individuaalset lähenemist on liiga vähe.
Iris Pettai sõnul küsitakse koolitustel tihti, mida teha rahutute, tasakaalustamatute lastega. „Räägitakse mingist keskmisest probleemlapsest. Kõik juhtumid on väga nüansirikkad, vajades eri nõuandeid ja juhendeid. Ideaalis tuleb leida igale lapsele sobiv abistamisviis.”
Probleemidega lapsed ei taha Tootsi klassides olla, ei taha märki külge saada. Aga mis läheks maksma, kui hoida neid tugiisiku toel tavakeskkonnas? Mida siis ikka teha tänases reaalsuses, kus probleemseid lapsi ja peresid on üha enam?
„Kes peaks lapsevanemaid koolitama ja kes koolitust finantseerib? küsib Ivi Proos. „Ainult koolile loota ei saa. Üks psühholoog ja sotsiaalpedagoog ei jõua peale laste, kes neile iga päev teatepulgana üle antakse, tegelda ka lapsevanemate nõustamise ja jumal teab millega veel. Nad pole ju superuniversaalid. Pealegi pole tugispetsialiste kaugeltki kõigis koolides ja needki vähesed satuvad kitsastes oludes esimesena löögi alla.”
„Praegu tahetakse, et kool täidaks 101 rolli. Kas ta on selleks suuteline? Kriisiseisus kooli süüdistamise asemel tuleb mõelda, kuidas teised institutsioonid saaksid seda toetada,” ütleb Iris Pettai.
