Priiuse põlistamise päeva puhul korraldas Delfi esseekonkursi teemal "Mis oleks, kui... Milline oleks Eesti okupatsioonita?". Avaldame valiku võistlustöödest.

Põhja-Eestis, Loksa vallas, Pärispea poolsaare läheduses asub Suurpea küla. Suurpeal asus kunagi Nõukogude Liidu sõjaväeinstituut. Uhke teadushoone, imposantsed trepid ja aukartust tekitav fassaad, nagu nõukogude ajal ehitatud tähtsatel majadel ikka. Aga ega teadlased ja sõjaväelased ju Hara laheäärsed kohalikud polnud. Terve kuuendik planeedist oli huvitatud Eesti põhjakalda valvamisest ja nii ehitati instituudi juurde asula. Kortermajad, mänguväljakud, sekka veidi Lahemaale ainuomast rohelust - täiskomplekt. Targad ja tõsised mehed üle Nõukogude liidu tulid ja võtsid oma pered kaasa.

Instituudis uuriti ja puuriti, kuidas vaenlasele märkamatult laevadega sõita ning tehti igasuguseid võhikule arusaamatuks jäävaid mõõtmisi. Militaar.net foorumis räägitakse, et mere kaudu oli Suurpeal otseühendus Peterburi, Tallinna, Ventspilsi, Kaliningradiga...

Suurpea küla majad ehitati selleks, et nad püsiksid, korterites vahetati tapeeti, et kodu ajaga kaasas käiks ja endiselt ilus oleks. Korterid olid oma aja kohta avarad ja kenad, ilmselt ka hästi ehitatud, sest on siiani alles. Praegu elab Suurpeal Wikipedia andmetel umbes 170 inimest. Mahajäetud paikades uitavad romantikud saavad majadesse vabalt ronida ja seista rõdudel, millest kasvavad läbi puud. Mõnelt selliselt rõdult avaneb vaade vastasmajale, kus leidub veel viimaseid elanikke, kes kuivatavad hoovis oma pesu ilma naabreid kartmata. Sest naabreid lihtsalt pole.

Suurpea on justkui tunnistus sellest, et plaane ei maksa kunagi liiga palju ette teha. Ükskõik, kui kaunisse kohta ja headest materjalidest su maja ehitatud pole, ükskõik, kui mõjuvõimsas asutuses sa ka ei tööta, ükskõik, kui uhke su pere su väärika positsiooni ja hea palga üle ei ole, aja vastu ei saa. Vana riik tuli tagasi ja koos temaga tulid ka uued kombed. Taasiseseisvunud Eesti vabariik ei tahtnud laevu märkamatuks muuta ega metsa sees nõukogude kortermajas elada.

Suurpeal ja muudes tänaseks juba hüljatud nõukogude võimu ehitatud industriaalkompleksides näeb imehästi, kuidas aeg pealtnäha seisab, aga samas kindlalt ja pöördumatult inimese tehtut lagundab. Loodus võtab oma vana koha taas betooni vahel sisse. Eks pihlakad ja vaarikad kasvasid mere ääres varemgi ja instituudi töötajad sõid neid lõunapausidel mere ääres suitsu tehes. Meri ei saa vist kunagi vaid töö olla, ta on alati ka meri, miski, mis pani kunagi mu koera tardunult kümneks minutiks rannaäärele istuma. Edasi minna ta ei julgenud, kuid silmi ära pöörata ka ei saanud. Ole sa inimlaps või koer, esimest korda merd näha pole naljaasi. Pole naljaasi ka siis, kui sa temal raudkolakaid ujutad ja kohalikke piiritsooniga eemale hoiad.

Kui okupatsiooni poleks olnud, ei oleks Suurpead, ei oleks praegusel kujul Narvat, ei oleks Annelinna ega Lasnamäed. Okupatsioon, merele ligipääsu piiramine ja betoonkolakad on miski, ilma milleta oleks Eestimaa märksa ilusam, terviklikum ja tervem. Aga 22 aastat hiljem on inimese jaoks, kes ongi 22 aastat vana, just betooni, paneeli ja varemete Eestimaa kurb, aga ka huvitav ja ilus.

Meenub üks dokumentaalfilm, mille tegelaseks oli vana naine, kes sõja jalust Läände emigreerus ning raudse eesriide langedes suure õhinaga kodu, Ingerimaad kaema sõitis. Tema mälestuses laiusid kodutalud ja metsarajad, lobisesid jutukad vanaemad ja jooksid ringi jonnivad naabrilapsed. Vana naise pika reisi lõpp-punktis Ingerimaal ootasid teda mõned etnoloogid, paar sara ja mets, mis kasvas kõigist mälestustest läbi.