Eesti eurosaadikute abilised saavad avalikkuse tähelepanu vaid siis, kui nad on mõne jamaga hakkama saanud. Enamik neist on tasased mutrikesed, edutamist ootavad parteide broilerid, kes kardinate taga askeldades peavad tegema tehnilist tööd, toetama partei propagandamasinat ning olema vajadusel variautoriks "ülemusele".

Kas te teate, kes on näiteks Vilja Savisaar-Toomasti või Indrek Tarandi kontoris tööl? Mida nad täpselt teevad? Millised on nende seisukohad? Kas neil on üldse isiklikke seisukohti ja kui on, siis kas nad neid ka avalikult väljendavad?

Märt ja Gea ei vaja oma ringkondades pikka tutvustust. Märt on Eesti Piraadipartei eestvedaja ja vabavara Estobuntu arendaja, Gea Tartu Linnavolikogu liige ja kogukonnapoliitika võtmeisik valimisliidus Vabakund. Kõik me oleme seotud Vabakunna võrgustikuga, mis näitas sügisel Tartus, et ka Eestis on kogukondadel võimalik organiseeruda 21. sajandile kohaselt ja reaalselt mõjutada poliitikat.

Tunnistan ausalt, et vabast ja kultuursest infoühiskonnast teab Märt ning vabakonna mobiliseerimisest teab Gea minust palju enam. Samas, minu tugevuseks on teadlikkus sellest, kuidas toetada Ukrainat ja missugused on lahendused inimõiguste olukorrale teistes kriisipunktides. Meid seob arusaam avatud poliitikast ja uue põlvkonna väärtustest, mis vajavad tunnustamist põhiliste kodanikuõigustena.

Valimisnimekirjas oleks võinud Meikari asemel sama hästi olla Põder või Kangilaski, meie kampaania ning edasine tegevus Euroopa Parlamendis oleks olnud täpselt samasugune. Valid ühe, saad kolm.

Võite öelda, et meie kampaania, ideed ja edasine tegevus Euroopa Parlamendis on radikaalne. Jah, see võib nii tunduda, kuid 21. sajandi poliitika ajabki juuri täiesti uues pinnases ja muutunud ühiskonnas.