Silver Meikar: Ukraina peab saama Euroopa Liidu liikmeks
Võib-olla ületab juba täna Vene sõjatehnika Ida-Ukraina piiri. Eriüksused on juba mõnda aega pinnast ette valmistanud, hõivanud mitme linna administratiivhooneid ja blokeerinud maanteid. Krimmi okupeerimine polnud lõpp, vaid esimene etapp Kremli suuremast plaanist saavutada kontroll kogu Ukraina üle.
Lühiajaline lahendus on kõikide vahenditega toetada Kiievi keskvõimu kontrolli ja stabiilsuse kehtestamisel kogu oma riigi territooriumil. Isegi siis, kui Vene tankid Ida-Ukrainasse ei veere, jätkab Kreml sõda teiste vahenditega, kasutades relvadena gaasi, spionaaži jatollipiiranguid.
Isegi pärast seda, kui Kiievi uus võim suudab end kehtestada ning otsesed rünnakud riigi vastu lõppevad, jääb Ukraina kaljuservale koikuma. Ainus pikaajaline lahendus on siduda Ukraina lõplikult Euroopa külge.
Ma kandideerin Euroopa Parlamenti väga printsipiaalse ideega: saadikuna luban pühenduda demokraatliku ja õigusriigi põhimõtteid järgiva Ukraina viimisele Euroopasse. Minu programm on lihtne: Ukraina peab saama Euroopa Liidu liikmeks.
Ukraina kriis on näidanud, kui vähe on Eesti oma saatuse peremees ja kui palju sõltub meie turvatunne ja tulevik mujal toimuvast. Oleme tunnistajaks 21. sajandi vähkkasvajale, mis ohustab Euroopat ja õgib Eesti julgeolekut. Ukrainaga kas võidetakse või kaotatakse see võitlus.
Eesti majanduskasvu pidurdumise ühe põhjusena toodi välja just Ukraina kriis. Mure julgeolekuolukorra pärast Venemaa lähiümbruses vähendab välisinvestorite huvi ka Eestisse investeerida. Nii tunnetavad kõik eestlased otseselt või kaudselt selle kriisi mõju oma heaolu halvenemises.
Ainus ravi selle vähkkasvaja vastu on Ukraina kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse. Ukraina ja Eesti saatused on seotud: kui Ukraina jääb oma saatuse peremeheks, saab selleks jääda ka Eesti. Me oleme Venemaa kõrval doominokivid. Oma saatust saab Ukraina tulevikus juhtida vaid Euroopa Liidu liikmena. Toetades Ukraina teed Euroopasse, toetame seega Eesti iseseisvust.
Varssavi Ülikoolis avaliku loenguga esinenud president Toomas Hendrik Ilves ütles, et režiimi vahetus võib olla kiire ja kergem osa võrreldes järgnevaga: "Kõik muu vaba ühiskonna loomiseks - demokraatlikud institutsioonid, õigusriik, kodanikuühiskond, põhiõigused ja -vabadused, majanduskasv, madal korruptsioon - võtab palju aastaid ning nõuab palju poliitilist tahet ja ka poliitilist kapitali."
Oma arvukatel reisidel Kiievisse olen alati tundnud ukrainlaste tahet ehitada üles vaba ühiskond, kuid ka seda, et nad vajavad toetust väljastpoolt. Et ei läheks jälle nii, nagu pärast 2004. aasta oranži revolutsiooni, kus võimul olevad näod küll (ajutiselt) vahetusid, kuid sisu jäi samaks. Euroopa Liit ei andnud Ukrainale mingit liitumisperspektiivi ja rahvas ei osanud seda ka uuelt võimult nõuda.
Euromaidani korraldusmeeskonna liige ja mõjukas arvamusliider Hanna Hopko tegi mulle selgeks, et Euroopa Parlamendi liikmena oleksin ma Ukrainale tohutult kasulik, kui ma mitte ainult ei toetaks Ukrainat teel Euroopa Liitu, vaid oleks ka sealse uue põlvkonna kodanikuühiskonna eestvedajate hääl Euroopas.
See tähendab, et Euroopa toetus Ukrainale peab olema märksa laiem kui ainult koostöö Kiieviga. Ukrainale pühendunud eurosaadikul on võimalus viia see toetus 21. sajandisse, panna see tööle 24/7 ja seda kõikides ELi institutsioonides ning põimida samas rohujuure taseme kodanikualgatuse ja uute tehnoloogiliste võimalustega.
Kui saadik millelegi südamega pühendub, suudab ta palju ära teha. Näiteks panna ennast kuulama ülejäänud 750 kolleegi, ent see on alles algus. Eurosaadikuna luban Ukraina teema tõstatada igal võimalikul juhul: aruteludes Euroopa Komisjoniga, liikmesriikide esindajatega ja kõigis teistes Euroopa institutsioonides. Ukrainat ei tohi unustada - nagu me meediaajastul unustame kriise, mis järjest asenduvad uutega.
Võite küsida: milleks peaks Eesti andma ühe oma kuuest saadikukohast Ukrainale? Lubage, ma küsin vastu: kas Eesti saadikutel saaks Euroopa Parlamendis olla suuremat või olulisemat ülesannet kui Euroopa ja Eesti julgeoleku eest seismine? Milline on olnud seni Eestit Euroopa Parlamendis esindanud tosinkonna saadiku poliitiline pärand? Mille järgi me neid mäletame? Kinnitan, et valituks osutununa on mul oma tööst palju rääkida, sest minu töö tuleb südamest ega lõppe viie aastaga.
Ukraina küsimuse võti on kodanikuühiskonna võimestamises. Probleeme ei lahenda pelgalt majandusabi riigi reformimiseks, toetust vajab ka tärkav endateadlik ja demokraatia võimalustesse uskuv vabakond. Euromaidanil oli näha, kuidas uus põlvkond on võimeline kasutama ära globaalse infoühiskonna ja Interneti võimalusi.
Riikide algatatavate info- ja kübersõdade vasturelvaks on riigipiire ületav võrgustumine ning infovälja hajutatus, kus teabe levikut on raske piirata ja selle sisu võimatu kontrollile allutada. Digitaalne rohujuure tasandi aktivism võimaldab pöörata kübersõja küberrahuks altpoolt tuleva initsiatiivi läbi.
Kutsun üles sel teemal omavahel koostööd tegema kõiki Euroopa Parlamendi kandidaate, kes toetavad Ukraina pääsemist Euroopa Liitu. Praegu pole aega vastanduda ainult sellepärast, et käes on järjekordsed valimised. Ukraina tulevikust sõltub otseselt ka Eesti ja Euroopa tulevik, julgeolekust rääkimata. Ja selle eest ma tahangi seista.
