Silver Meikar: Teeme ajalugu ja valime Euroopa Parlamenti kaks üksikkandidaati
Neid ridu kirjutan laupäeval Tartus Küüni ja Rüütli tänava nurgal, kus oleme keskpäevast inimestega suhelnud. Mõnus on suruda kätt inimestel, kes on juba valinud. Öelda neile aitäh toetuse eest. Aga ikka on liiga palju neid - nii noori kui vanu -, kes ei kavatse minna valima. Mis see üks hääl loeb?
Loeb küll! Nendel valimistel on võimalik teha ajalugu ja valida ühe asemel kaks üksikkandidaati Euroopa Parlamenti. See näitaks ka ühiskonna tegelikku arvamust, sest uuringute järgi üle 40% eestlastest ei toeta ühtegi erakonda. Näo kaotanud erakonnad püüavad päästa oma häält hirmutamistaktikaga: öeldakse, et kandidaadile X antud hääled lähevad raisku.
Ent raisku ei lähe tegelikult isegi hääled neile kandidaatidele, kes ei osutu valituks. Need saavad sõnumiks, et kandidaat ajab õiget asja ja innustab teda võitlema edasi. Raisku lähevad need hääled, mis on antud isikule või erakonnale, kes ei esinda tegelikult valija tahet. Veelgi enam, just need hirmust ja mitte veendumusest lähtuvalt antud hääled kallutavadki demokraatia oma kursilt kõrvale.
Paljud inimesed tänaval ütlevad, et neid ei huvita poliitika. Milleks valida, kui ei tea keda valida ega tahagi teada. "Ärge arvake, et kui te poliitikaga ei tegele, siis poliitika sinuga ei tegele. Tegeleb, ja kuidas veel!" oli NO99 "Ühtse Eesti" põhisõnum. Mina olen soovitanud kõigil leida mõni konkreetne asi, mis on vaja ära teha ja valida keegi, keda usaldatakse seda ära tegema.
Kuid lõpuks on ikkagi küsimus selles, mis tundega me esmaspäeva hommikul ärkame. Kui üldse valimas ei käinud, pole õigust ka viriseda tulemuste üle. Kui valisid ilusa näopildi või lihtsa hüüdlause järgi, võib olla pisut piinlik. Aga kui anti hääl südametunnistuse järgi, sisuliselt läbi mõeldes, saab olla vaid rõõmus. Olenemata tulemusest.
Mõtlev inimene loeb muidugi enne lõpliku valiku tegemist läbi seisukohad. Minu oma kirjas nii Delfis kui ka kodulehel http://meikar.ee.
