Sigrid Petoffer: Parim teraapia igale lapsele on armastus ja kvaliteetaeg

 (29)

Sigrid Petoffer: Parim teraapia igale lapsele on armastus ja kvaliteetaeg
Sigrid Petoffer Erakogu

Meedias on juttu olnud sellest, et nii oma peres kui ka lastekodus elavad lapsed vajavad abi, mis on ka õige. Nõus ei ole ma aga sellega, et meil pole võimalusi nende laste abistamiseks. On ikka.

Eesti Päevalehes 9. jaanuaril ilmunud Dannar Leitmaa artikkel „Probleemsed lapsed vajavad aastate kaupa teraapiat, riik aga seda tagada ei suuda“ tõstatas hulga probleeme ja kirjeldas mitmeid kahetsusväärseid juhtumeid seoses probleemsete lastega. Nõustun artikli autori ja seal sõna võtnud inimestega, et lapsed vajavad abi. Samas ei saa ma nõustuda väitega, et meil pole võimalusi laste abistamiseks.

Võimalusi laste abistamiseks on loodud, kuid see vajab lapsevanema tõelist pühendumist. Ma toon mõned head näited MTÜ Oma Pere tegevusest, mille eesmärk on vanemliku hoolitsuseta laste abistamine. Oleme paari aastaga kaardistanud lapsendaja perede vajadused ja pakkunud välja lahendused. SEB Heategevusfondi toel on alates 2011. aastast kõigil peredel, kus kasvavad perekonnas hooldusel, eestkostel või siis lapsendatud lapsed, võimalus saada professionaalset psühholoogilist nõustamist läbi viie Eesti nõustamiskeskuse. Lisaks sellele saavad pered osaleda üle Eesti toimuvatel grupinõustamistel, helistada ja küsida kirja teel nõu. Ainuüksi 2011. aasta teises pooles osales 23 grupinõustamisel üle Eesti kokku 264 inimest.

Seotud lood:

Kuue kuuga oleme jõudnud selgusele, mida kinnitab ka minu varasem kogemus: paljud pered ei pöördu abi saamiseks asjatundjate poole või loobuvad pärast pöördumist. Abi otsimine leiab tihti aset, kui probleemid muutuvad talumatuks. Selleks on omad põhjused. On kasuvanemaid, keda kammitseb hirm ebaõnnestuda ning kelle oskused ja teadmised aidata traumeeritud last on puudulikud. Probleeme saab ennetada olles järjekindel, tegeledes pidevalt iseenda arenguga lapsevanemana ja hinnates oma ressursse enne, kui laps perekonda võetakse. Nendes kolmes asjas aga eksitakse kõige enam.

Loe veel

Ema ja isa peavad ise arenema lapsevanemana

Minu elu- ja töökogemus on näidanud, et sageli on probleemid lapsevanematel, mitte lastel. Lapsed on ebaküpsed ja nad käituvad tihti ootamatult ning ebasobivalt. Selleks, et lapse käitumine vastaks ootustele, tuleb palju vaeva näha. Üks asi on aga kindel: nii nagu me eeldame, et laps areneb ja õpib pidevalt, peame ka meie, lapsevanemad, seda ise tegema. Internetis saab kodust lahkumata tutvuda väga heade spetsialistide soovitustega, mitmed portaalid pakuvad tasuta nõustamist kirja ja telefoni teel ning lugematul arvul on välja antud raamatuid, kuidas olla hea lapsevanem. Ühel järjekordsel lapsendajate grupinõustamisel lausus psühholoog Tuuli Vellama sõnad, mis läksid hinge ja pakkusid lohutust: emana ja isana anname me alati parima, kuid lapsevanemana võime me ikka ja jälle eksida.

Lapse tõeliseks abistamiseks peame me teadma, mida laps tegelikult vajab, jõudma probleemi põhjusteni ja teda tingimusteta armastama. Mul on tunne, et vahel me alahindame lapsi, ega suhtu nende muredesse tõsiselt. Lapsed saavad suurepäraselt aru, mis toimub, aga nad kas ei taha või ei julge oma tundeid välja näidata. Psühholoog ja traumaterapeut Maire Riis on tabavalt öelnud, et katkisele kohale saab lihtsasti panna plaastri, aga mis toimub lapse hinges, seda me ei näe või ei taha näha. Nendel põhjustel, millest räägib ka artikkel, tekivad lastel käitumisprobleemid.

Tegelikult sünnivad lapsed südames

Igast lapse sünnitanud naisest ei saa ema ja igast lapse eostanud mehest ei saa isa. See lihtsalt on nii. Inimestega, kes on lapsele elu andnud, tekib lapsel seotussuhe ja parimal juhul ka kiindumussuhe. Samas on olukordi, kus lapsel tekib kas tema enda soovil või olude sunnil, kiindumussuhe kellegi teise täiskasvanuga. Oluline, et ühist kodu jagavad inimesed austavad ja armastavad teineteist. Lapsendajad teavad tarkust, et tegelikult sünnivad lapsed südames.

Ma kinnitan, et bioloogilise lapse kasvatamine erineb oluliselt teistest vanematest sündinud lapse kasvatamisest. Iga vanematest ja kodust eraldatud laps on kogenud traumat. Tuleb olla valmis tagasilöökideks ja probleemideks. Kasuvanem peab ise ja siis koos ametnikuga (ideaalis ka koos psühholoogiga) hindama oma ressursse. Kõiki laste probleeme ei saa ega ka tohi seostada tema hülgamise kogemusega. Probleeme tuleb ette igas peres. Oluline on see, kas ja kuidas me neid märkame ning lahendame. Kasuvanem ei pea võtma kogu vastutust selle eest, mis lapsega on varem toimunud.

Teadmatus ei vabasta vastutusest

Sotsiaal- ja lastekaitsetöötajaid on vähe, aga siiski on. Tõepoolest ei saa nad ise teha korraga nii terapeudi, autojuhi kui ka politsei tööd, kuid nad saavad inimesi suunata õigele teenusele. Olen olnud olukorras, kus ametnik lihtsalt ei tea asjast, kuna pole kas lugenud või uurinud selle teema kohta. Väikeste omavalitsuste liitmise tulemusena on võimalik pakkuda paremaid teenuseid erinevatele sihtgruppidele.

Tunnete, teadmatuse või mõnel muul põhjusel alguse saanud lapse elu on siiski väärtus. Meie lähedastena, töökaaslastena, naabritena või lihtsalt kodanikena saame aidata (toetades, suunates ja sekkudes) peret, kuhu on sündinud laps ja kus on näha, et laps vajab paremat hoolt. Kuigi esmalt on oluline seista oma isiklike vajaduste eest, on meil ju ka kohustused kodanikena. Hea kodanik võtab julguse ja pakub lahendusi, aga see nõuab juba suuremat vastutust.

(Autor on MTÜ Oma Pere tegevjuht, kahe täiskasvanud lapse ema ja tugiisik.)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare