Priiuse põlistamise päeva puhul korraldas Delfi esseekonkursi teemal "Mis oleks, kui... Milline oleks Eesti okupatsioonita?". Avaldame valiku võistlustöödest.

Milline oleks Eesti ilma nõukogude okupatsioonita? Tüüpvastus kõlab – nagu Soome. Või mõni teine Põhjala „igav“ heaoluriik.

Aga tegelikku vastust me muidugi ei tea ja üleüldse on spekulatsioonid ajaloo teemal ühed kahtlased asjad. Nõukogude okupatsioon on Eesti ajaloo lahutamatu pärisosa kõigi siit tulenevate halbade ja pisut vähem halbade tagajärgedega. Eesti ajalugu on pikki sajandeid vaid okupatsioonidest koosnenudki. Konjunktuurile järele andes võime me muuta vaatepunkti, nähtusi ümber hinnata, hämada terminitega, kuid vaieldamatu tõsiasi on, et oleme kaua olnud võõrvõimude meelevallas. Ja ikkagi rahvana säilinud, püsinud.

Milline rahvas poleks ajalookeeristes kannatanud, vallutusi ja laastavaid sõdu üle elanud, pealesurutud usku ja vaateid talunud? Ja kui palju rahvaid on jäädavalt kadunud ajaloo näitelavalt! Poole sajandi pikkune nõukogude okupatsioon on vaid lühike ajalõik meie kümne tuhande aasta pikkuses olemasolus. Meie okupatsioonijärgne vabadusaeg saab kohe pikemaks kui sellele eelnenud omariiklus. Ja praegu sündiv põlvkond saab oma õitsvaimas eas tähistada päeva, mil praegune vabadus on kestnud kauem kui nõukogude okupatsioon. Ma usun seda. Sest muidu polekski ju sellel kõigel mõtet...

Eesti riik sündis rahva idealistlikuma osa taibuka tegutsemise ja soodsate ajalooliste tingimuste kokkulangemise tulemusena. Omariikluse esimese kahekümne aastaga jõudis üles kasvada põlvkond, kelle jaoks Eesti riik oli enesestmõistetav ja väga kallis, see põlvkond ilmutas suurt vaprust ja vastupidavust iseseisvuse kaotamise pöördelistel aastatel. Kosus majandus, õitses eesti kultuur. Ja ometi kirjutas Heiti Talvik 1930. aastatel: Mis aitab, et Mammon me õuele käändus?/ Ta külluses määndus/ me olemisalus. Meie soome-ugri esivanemad jäid pidama natuke ebasobiva maatüki peale, oleme siin tuulisel paelaval olnud kaasa haaratud ajaloo keeristormidesse, kuid võib-olla oleme teinud ka valesid valikuid?

Nõukogude okupatsioon tõi kaasa loendamatuid kannatusi põlvkondadele, kel oli õnnetus elada just neil aegadel. Algul otsene häving, hiljem ränkraske, lootusetu vaimne surutis. Seda ei saa õigustada, neid aegu nostalgiliselt taga igatseda. Ja ometi – ajalugu on paradoksiderohke – poleks me nõukogude okupatsioonita need, kes praegu oleme. Igasugune surve tekitab vastusurvet. Eesti rahvuslik vaim, nii avalikes kui varjatud vormides, elas ja püsis ja kandus edasi kogu okupatsiooniaja.

Okupatsiooniajal hoidsime me, eestlased, kokku. Et püsida, et mitte lahustuda anonüümseks nõukogude rahvaks. Jah, olme oli nõukogude ajal hall ja kasin. Kuid enamikus kodudest elas rahvuslik vaim. Muidu poleks meist olnud ju iseseisvuse taastajaid. Nüüd on piirid lahti, maailm valla. Võimalus tarbida. Et surres oleks võimalikult rohkem asju. Ubi bene, ibi patria. Lahkujaid jõuga kinni ei hoia. Aga usun ja loodan, et arukam osa minejaist tuleb kord tagasi, rikastatuna kogemustega. Sest see, mis tõeliselt jääb, on kultuur. Kultuur vajab juuri. Ja juured saavad olla vaid kodumaa pinnas.

Aga ikkagi – milline oleks Eesti ilma okupatsioonita? Minu vastus kõlab: sellist Eestit ei saanukski olla. Alliksaare sõnutsi: Ei ole mõttetult elatud aegu. / Mõte ei pruugigi selguda praegu./ Vähemat, rohkemat olla ei võinuks/ Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Nõukogude okupatsioon on meie saatus, meie õppetund. Aeg on lõimida see tumedates toonides ajalõik rahulikult meie ajaloo kirjusse lapitekki. Mõeldes kaastunde ja tänumeelega neile, kes elu andnud selle nimel, et 27. märtsil saame tähistada priiuse põlistamise päeva.

Ja lõpetuseks triviaalne tõdemus – kas okupatsioonita oskaksime piisavalt hinnata praegust vabadust, oma Eesti riiki? Väga vähe on elus enesestmõistetavaid asju. Mida väärtustada ei osata, võetakse meilt ära. Nagu armastatud inimene, vajab ka riik hoolimist ja hoidmist.

Et tulevased põlvkonnad mõistaksid seda ilma okupatsioonita!