Sergei Stadnikov: Putin võidab, sest talle pole alternatiivi

 (43)
Sergei Stadnikov: Putin võidab, sest talle pole alternatiivi
Reuters/Scanpix

Olen täiesti veendunud järgmises väites: suurem osa vene kodanikest soovib näha oma järgmise presidendina Vladimir Vladimirovitš Putinit. Just nimelt teda.

Kuid seda ei taha energiliselt askeldav, poliitiliselt ülimalt mitmepalgeline- ja näoline süsteemne ning süsteemiväline opositsioon – kodanlikest liberaalidest kuni natsionaalbolševikeni. No kohe kuidagi ei taha!

Alguses loodeti Dmitri Medvedevi teisele ametiajale, kui sellest aga midagi välja ei tulnud, siis üritatakse viia kogu presidendikampaania teise vooru – seni praktiliselt kõikumatu poliitilise kaljurahnuna kõrgunud peaministri jaoks oleks võit teises voorus üsnagi alandav läbielamine. Säärane on praeguse Venemaa ühiskondlik reaalsus.

Võiks ju öelda: kui teine voor, siis teine voor. Mida pingelisem heitlus, seda auväärsem saaks olema võit. Kuid mitte idanaabri sisepoliitikas, sest võimalikku teise vooru ähvardab ju suurima tõenäosusega sisse murda Kommunistliku Partei liider Gennadi Zjuganov ja kohemaid tekivad teatud (kuid mitte ka midagi enamat) allusioonid 1996. aastaga*... Lõppude-lõpuks on praeguse Putini populaarsus kordades suurem Boriss Jeltsini tolleaegsest reitingust. Viimase lähikonnast on pärit ka mitmed opositsiooni häälekad liidrid, nagu näiteks Boriss Nemtsov.

Seotud lood:

Poliitiline tänuvõlg

Ilmselt loodetakse muuhulgas mingile poliitilise tänuvõla kustutamise nõudele, mille saaks esitada kommunistide küüsist „päästetud” tulevasele presidendile. Majanduse kõrval laieneksid nõudmised kindlasti ka senise välispoliitilise liini mõningasele korrigeerimisele. Ainult et kommunistidel ja liberaalidel väljenduks see erinevas vormis.

Samuti ärgem unustagem: Putini võimuaeg saab olema senisest oluliselt pikem - tervelt kuus aastat. Kindlasti on oponentidel varuks veel mitmeid teisigi tegevusvariante, nagu näiteks mitmesuguste välistoetuste saamise suurendamine ning uute massimeeleavalduste korraldamine. Tõsi küll, need on suhteliselt muljetavaldavad just nimelt Moskvas, kuid mitte provintsilinnades. Kusjuures arvestataval osal miitingutest osavõtjail ei ole Putini sisepoliitika vastu suurt midagi, eelkõige nõutakse võimudelt õigusriiklike printsiipide laiahaardelisemat rakendamist.

Millega siis opositsiooni juhid tegelikult rahul pole? Nagu meie idanaabril tavaliselt kombeks - võimust ja väga suurest rahast ilma jäämisega. Välispoliitilisel tasandil ei rahulda aga mitmeid suuremaid ja väiksemaid riike Putini Mihhail Gorbatšovist ning Boriss Jeltsinist palju iseseisvam kurss, mis üritab arvestada ka Venemaa enda huvidega.

Arvukad etteheited demokraatia vähesuse osas on sulaselgelt variserlikud. Näiteks Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraatide ja Katari teokraatilist laadi, sisuliselt absoluutsete „naftamonarhiatega”, teevad lääneriigid tavaliselt ilma suurema kärata igati konstruktiivset geopoliitilis-majanduslikku koostööd. Aga isegi kui neile tehaksegi etteheiteid inimõiguste rikkumise kohta, siis tehakse neid vähemalt ametlikul tasandil hoopis vähem, kui Venemaale.

Venemaal ollakse võimul liiga kaua

Lisaks on Putin käivitanud SRÜ tasandil mitmeid mastaapseid integratsiooniprojekte, millesse üritatakse sihikindlalt kaasata veel Ukraina ja loomulikult ei saa see meeldida Venemaa konkurentidele. See on igati loogiline, sest postsovietliku ruumi kaasamisele on peale Vene Föderatsiooni veel teisigi võimekaid pretendente.

Loe veel

Ühesõnaga, ei ole Putin mugav partner läbirääkimisteks. Ja seda peaaegu ükskõik kelle jaoks. Muidugi on vene ühiskond minu meelest juba teataval määral Putinist emotsionaalselt väsinud (seda hoolimata elatustaseme suurest reaalsest kasvust viimase kümne aasta jooksul).

Venemaal jah, tavatsetakse ikka liigagi sageli valitseda või olla vähemalt võimul liiga kaua. Kuid teisalt küsigem: „Milline võiks olla võimalik alternatiiv Putinile?” Ega sisuliselt ei olegi…Kusjuures antud situatsiooni kujundas eelkätt just Putin ise.

Ma nimetaksin seda olukorda legaalse „poliitilise konkurentsi defitsiidiks”, mis kujundati 90ndatel aastatel valitsenud ja suurriiki tõhusalt lagundanud „pseudodemokraatliku liberaalse anarhia” sündroomi ületamise käigus. Kindlat kätt pooldasid omal ajal väga paljud kaaskodanikud.

Läbikukkumine võitluses korruptsiooniga

Kindlasti mängisid siin määravat osa kaks isiksuslikku omadust: Putini võimuambitsioonid ning tema idealistlik nägemus võimsast suveräänsest Venemaast. Tänu tugevale tahtejõule saavutas see riigimees tõepoolest väga palju, kuid ometigi mitte kõiki oma eesmärke. Eriti masendav olukord valitseb korruptsioonivastase võitluse rindel. Pigem on see viimaste aastatega isegi suurenenud.

Venemaa moderniseerimise allikaid näeb Putin traditsioonidele vastavas tugevas riikluses, turumajanduse edasises arendamises ning enam kui tuhandeaastase õigeusklik-ajaloolise pärimuse järjepidevuses. Saades 1999. aastal esimest korda peaministriks, avanes talle lõpuks võimalus eristada end oma senisest patroonist, Boriss Jeltsinist ja teda toetavatest iseteadvalt-ahnetest oligarhidest.

Olgu märgitud, et Putinit alahindasid paljud ja seda tihtipeale isegi avalikult-üleolevalt, pidades teda mingiks ilmetuks kagebešnikuks või Jeltsini jooksupoisiks. Neist mitmed, nagu näiteks Vladimir Gussinski ja Boriss Berezovski elavad käesoleval ajal poliitemigrantidena Inglismaal. Samuti (valdavalt) uduses Albionis resideeriv Roman Abramovitš toimib seal ilmselt Putini mitteametliku esindajana.

Mihhail Hodorkovski kaasus oli eelkõige täiesti isiklikku laadi: liiga laialt ja kohati epateerivalt avalikult praalis see jõuliselt poliitikasse trüginud miljärdär oma rahaga, vajalike sidemetega Ameerika Ühendriikides ning kolmandiku duumasaadikute väidetava kinnimaksmisega. Putin solvus: omaaegse ärastamise tulemustega ta leppis, kuid mitte riigivõimu mõnitamisega.

Putin on populaarseim

Putini näol on tegemist Venemaa käesoleva aja kõige populaarsema poliitikuga, kes kindlasti võidaks oma konkurendid isegi kõige-kõige transparentsemate valimiste ning arvukates teledebattides osalemise tingimustes. Vene võimude poliitika suhtes kõige opositsioonilisema sotsioloogilise institutsiooni, Levada Keskuse hinnangul toetab Putinit 43-52% potentsiaalsetest valijatest ja Zjuganovit 9-11%.

Seda tõsiasja hoomates kuulutasid mitmed opositsioonijuhid (näiteks Garri Kasparov) 4. märtsi presidendivalimised juba ette mittelegitiimseteks. No jah, mis neil peale demagoogia ja põlguse väheteadlike tavakodanike vastu üle jääb… Putin võidab minu arvates kõigest hoolimata juba esimeses voorus ja eriti innukalt hääletavad veel ametisoleva peaministri poolt siinsed venemaalased.

PS! Küsigem: kas sageli stalinistlikku fraseoloogiat viljelev Gennadi Zjuganov on tõsiseltvõetav alternatiivne presidendikandidaat?! Või maast ja ilmast patrav Sergei Mironov? Aga kavalpeast poliitkloun Vladimir Volfovitš Žirinovski?! Kuidas aga Putini valimisstaabiga kokkumängiv miljärdär Mihhail Prohhorov? Ja ka mittekandideeriva, soravalt vene ning inglise keeles rääkiva Grigori Javlinski parimad võimalused on juba ammu suuresti kasutult mahamölisetud Jeltsini presidentluse ajal…

* 1996. aasta presidendivalimisi on Venemaal peetud tohutult räpasteks, kuna enne valimisi oli Jeltsini toetus vaid umbes kümme protsenti. Nii läänes kui ka Venemaal usuti ja kardeti, et valimised võidab kommunist Gennadi Zjuganov. Siis asusid aga Jeltsinit toetama Vene oligarhid ja maksid kinni võimsa propagandakampaania, mille käigus juhtivates telekanalites Zjuganovit häbistati ja Jeltsinit ülistati. Valimised läksid teise vooru ning ametlike tulemuste järgi võitis Jeltsin 54-protsendilise toetusega Zjuganovi ees.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare