Sergei Seredenko: Milliseid eestlasi meil vaja on?

 (225)

Sergei Seredenko: Milliseid eestlasi meil vaja on?
---

Sellise mõtiskluse tahtsin kirjutada juba ammu, sest erinevaid arvamusi teemal „millist venelast me soovime?” on juba tohutult. Kõik need on peaaegu ühesugused — me soovime venelast, kes on lakanud olemast venelane.

Ja loomulikult ei saa ka iialgi eestlaseks. Õigeks eestlaseks.

Vastan kohe ka pealkirjas tõstatatud küsimusele. Meil, Eestis elavatel venelastel, on vaja eestlasi, kes ei arutle selle üle, millist venelast nad soovivad. Esiteks on see äärmiselt ebaviisakas. Teiseks — ning kolmandaks — on see samuti äärmiselt ebaviisakas. Meie ei ole teie omand. Punkt.

Arvamusega „Millist venelast me soovime?” esines aprilli alguses ka kirjanik Andrus Kivirähk (EPL, 2. aprill 2011): „Aga kujutame nüüd ette Eestis elavat venelast, kelle jaoks sõna „kodumaa” tähendab nimelt Eestit, aga mitte Venemaad; kes ei oska ehk enam õieti vene keeltki ega tunne vähimatki huvi Kremlis aetava poliitika vastu. /-/ Eks ole, tegelikult just nimelt sellist venelast me endi keskele soovimegi, temast oleks meil hea meel.” Veidi varem Kivirähk väidab, et „muidugi, eestikeelne õpe ei tapa kedagi”. Tuleb välja, et tapab küll — tapab venelase meis, venelastes. Kuna see ongi eesmärk.

Kas on see eesmärk legaalne? Muidugi mitte. Mina õigustan oma seisukohta Eesti põhiseadusega: „Igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus”.

Loe veel

Mis võiks olla Kivirähki artiklis esile toodud suhtumise toeks? Eesti asi? Venelastel sellist mõistet nagu „meie asi” (cosa nostra) ei ole. Aga kui eestlastel on, siis peaks ka venelastel olema mingi „vene asi”. Mis see võiks olla, Kivirähk ei ütle, aga kompab seda, rääkides Eesti kodanikest, „kes elavad tegelikult hoopis vene kultuuriruumis ja ajavad innukalt vene asja, ükskõik mida me selle all ka ei mõtleks”.

Kohalike venelaste seisukoht on moodustatud ammu ja see väljendub ühes sõnas — „võrdsus”. Võiks lisada ka „õiglust”. Venelaste juurutamise poliitika miinus on aga see, et see opereerib üksnes vitsaga. Präänikuid saavad vähesed „eeskujulikud”, keda venelased ise kutsuvad „integrastideks”. Eestlus ei ole venelastele atraktiivne, kuna ei paku midagi vastu.

Aga milline see pakkumine võiks olla? Tunnustus, mida ihaldab iga ühiskonna liige. Mina võin peast nimetada sada eesti kirjanikku; kui tuleb nimetada üle saja, siis ma uurin Eesti Kirjanike Liidu kodulehelt. Ja võtan sealt veel mõne saja. Palju Eestis elavaid vene kirjanikke oskaks nimetada Kivirähk? Ma ei usu, et üle kolme. Väga anomaalne pilt…

Üks populaarsemaid müüte eestlaste seas on see, et kohalikud venelased elavad mingis müstilises inforuumis ning „tunnevad hiiglaslikku huvi Kremli poliitika vastu”. Ja ei hooli „eesti asjast”.

Kõik on aga hoopis vastupidi — eestlased ei tea tuhkagi sellest, mis toimub vene kogukonnas. Ainuüksi sellepärast, et nad ei loe venekeelseid väljaandeid. Lihtsal põhjusel — kuna nad ei pea seda tegema. Venelased aga peaksid lugema eestikeelseid väljaandeid, kuid samuti ei tee seda, sest põhiliselt kõik, mida annab Ansipist kirjutada, ilmub ka vene keeles. Üks populaarsemaid lauseid venekeelsetes kommentaarides on „See tuleks avaldada eesti keeles!”. Kuid keegi ei tee seda.

Kas on meil midagi ühist? Kindlasti on. Esikohal on Eesti Vabariik, „ükskõik mida me selle all ka ei mõtleks”. „Okupeeritud” või mitte, ülekoormatud „eesti asjaga” või mitte, see on siin ja praegu. Paljud venelased olen valmis tõsiselt arutama Eesti arenguid — aga kellega? Kohalike venelaste mõttevara läheb reeglina tühja. Eestlased jäävad parem mingist asjast ilma, kui võtavad selle venelase käest.

Kuhu kadusid põhiseaduslikud linnakohtud? Haldusõigusrikkumised, moraalne kahju jne? Kas „vangistamine” on sama, mis „vabaduse võtmine”? Kas peaminister saab korraldusega nimetada õiguskantsleri sihtasutuse juhatusse? Kuidas suhtuda Kiisleri „haldusreformi”? Nendes ja paljudes muudes küsimustes on meil, venelastel, oma sõna öelda, aga kellele?

Ainult endale. Nii tekibki „alternatiivne Eesti”, millega tegeleb üksnes kapo.

Seega lisan oma küsimusele veel ühe vastuse: meil on vaja eestlasi, kes täidavad oma seadusi ja suhtuvad meie ühisesse riiki vastutustundlikukult. Ega karga mööda koridore kisaga „Kes majas peremees on?!”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare