Sergei Metlev: Vene mõjutuspoliitika agendid KAPO löögi all

 (200)
Sergei Metlev: Vene mõjutuspoliitika agendid KAPO löögi all
Foto: Ilmar Saabas

Eesti riik ja kodanikuühiskond ei tohi lasta propagandamasinal inimeste ajusid pesta, sest selle tagajärjel suureneb nende arv, kes enam Eesti riiki ega tavalisi fakte ei usu.

Kaks aastat tagasi korraldas KAPO aastaraamatu kangelane Mihhail Kõlvart Eesti noorte rännaku kremlimeelse noorterühmituse Seliger laagrisse. Nüüd vahetas ta ampluaad ja võitleb koos riigikogulaste Toomi ja Stalnuhhiniga eestikeelse hariduse vastu. Tööriistaks on maksumaksja kinni makstud Tallinna linnameedia ja saated kanalis PBK. Muide, viimase rahastamise ja juhtimise skeemi paljastasid hiljuti Postimehe ajakirjanikud.

Kirjeldatud mõjutusmehhanism on nagu ilus vene matrjoška: väline matrjoška on Mihhail Kõlvart ja tema mainitud sõbrad. Seespool, pisut peidus elab Edgar Savisaar ja päris sügaval on Vladimir Putin. Kui keegi hakkab matrjoškat torkima, siis ta pläriseb, pöörab asju pea peale, naeruvääristab ja hüüab appi. Sedasi tekitatud müra usaldada on väga ohtlik.

Seotud lood:

Küünilisuse kõrgpilotaaž

Vastates küsimusele, miks oli vaja poolsalaja anda üle Vene diplomaat Juri Tsvetkovile ajalooõpik, ütles Kõlvart, et niiviisi ta abistab eesti keelt õppivat Tsvetkovi. Küünilisuse kõrgpilotaaž. Vene õpetajad, kes vajavad Tallinnalt abi riigikeele kursuste ja metoodiliste seminaride näol, abilinnapead ei huvita. Selle asemel hoolitseb ta välisriigi diplomaadi keeleoskuse eest.

Sellepeale küsib abilinnapea vastu – kas tõesti on Eesti ajaloos midagi salapärast, et diplomaadile ei tohi selliseid kingitusi teha ning lisab, et ta suhtleb tööalaselt väga erinevate riikide diplomaatidega.
Venemaa saatkonnad, eriti Eestis, täivad paljusid ülesandeid, mis ei ole kuidagi seotud konsulaarteenuste või esindamisega. Nõukogude Liit kasutas ohtralt diplomaatilisi katteid, et viia läbi mõjutustegevust ja luuretööd, ning seda teeb ka Vene Föderatsioon.

Venemaa esinduses töötavate akrediteeritud diplomaatide arv on väga - et mitte öelda ebaproportsionaalselt - suur. Osakonnad paiknevad Tallinnas, Tartus ja Narvas. Vene diplomaatide tööülesannete hulka kuulub näiteks osalemine 9. mail punalippudega rongkäigus Narvas ning muidugi aktiivne suhtlemine kontaktisikutega ja nende tegevuse suunamine.

Kolm aastat tagasi, kui olin vene koole ühendava Õpilasesinduste Assamblee peasekretär, põrkasin kokku saatkonna kontaktisiku ja KAPO aastaraamatu tegelase Andrei Zarenkoviga. Ta helistas organisatsiooni esinduskokku kuuluvatele õpilastele ja hirmutas neid. Omal initsiatiivil? Ei usu.

Eesti Vabariigi ja Nõukogude Eesti huvid

Loe veel

Salajane suhtlemine Venemaa saatkonna esindajatega ei ole sama, mis kohtumised sõbralike riikide diplomaatidega. Selle riigi diplomaatiline esindus on selgelt mõjutuspoliitika kohalik elluviija, seega peavad tööalased kontaktid olema läbipaistvad ning avalikkuse teada. Kõlvart võib lõpmatuseni rääkida oma soovist õpetada diplomaatidele eesti keelt ja ajalugu, aga terve loogika, senised kogemused ja abilinnapea eestikeelse haridusega võitlemise ühisjooned Venemaa seisukohtadega näitavad, et Kõlvartist on saamas Eestile julgeolekuoht. Praegu mahub tema tegevus JOKKi piiridesse. Kuid nagu me kõik teame Savisaare idaraha ja Raudse-Stelmachi elamislubade skandaali näitel, ei ole selline JOKK-mäng idanaabriga mingi tühine asi, vaid reaalne julgeolekurisk.

Pärast KAPO pressikonverentsi ütles Kõlvart PBK-le, et tegelikult ta võitleb Eesti huvide eest. Eesti huvi on tema väitel venekeelsete gümnaasiumite status quo säilitamine ehk keele põhjal segregeeritud koolisüsteemiga jätkamine. Äramärkimist vajab toetumine põhiseaduse paragrahv 37-le, mis ütleb, et rahvusvähemuse kool valib õppekeele ise. See on ekslik juba seetõttu, et eelarvest rahastatav munitsipaalgümnaasium ei ole mingi rahvusvähemuse kool. Kõlvartiga võib nõustuda niipalju, et see kõik on teise, Nõukogude Eesti huvi.

Integratsiooniprobleemide lahendused peituvad just nimelt koolisüsteemis. Osaline eestikeelne haridus soodustab võimet õppida ja töötada eestikeelses keskkonnas, paremini orienteeruda info- ja kultuuriruumis ning kiirendab keelebarjääri hirmude ületamist. Tegemist ei ole ainult oskusega kirjutada, lugeda ja oma lihtsaid mõtted väljendada. Lõppeesmärk peab olema, et gümnaasiumites õpiksid eesti ja vene noored koos, oleksid sõbrad ja tulevikus ka kursusekaaslased ning kolleegid. Just see on Eesti Vabariigi huvi.

Suur osa kohalikust vene ajakirjandusest on hüüdnud pärast KAPO aastaraamatu ilmumist ja PBK skeemi paljastamist „Tule taevas appi, jälle Kremli käsi igal pool!“ ning süüdistanud KAPOt ja Eesti meediat veneviha õhutamises. Mis seal salata, meie ühiskonnas on välja kujunenud teatud eelarvamused Venemaa suhtes isegi seoses positiivsete sündmustega.

Kas igavikustada kedagi idast või hoopis läänest?

Grupp Eesti ühiskonnategelasi ja ärimehi avaldas hiljuti soovi püstitada Tallinnasse mälestusmärk Boriss Jeltsinile, esimesele Venemaa presidendile, kes tuli aastal 1991 kohe pärast Vilniuse verevalamist Eestisse ja toetas meie taasiseseisvumist ning pani paika ka kohalikke interrinde tegelasi.

Mälestusmärgi püstitamise ideele vastati kohe kriitikalainega – ei saa, ei tohi, parem igavikustame kedagi teist, näiteks läänest. Igavikustamist väärivad kõik ajaloosuurkujud, kes on mänginud meie riigi saatuses tähtsat ja positiivset rolli.

Liigset dramatiseerimist pole tõesti vaja. Kuid on vaja tajuda reaalsust ning kaitsta Eestit. KAPO aastaraamatus toodu on selle organisatsiooni igapäevase keerulise töö lühikokkuvõtte. Endine siseminister Pomerants märkis hästi, et tegemist on rubriigiga „Mõtle nüüd ise edasi!“. Kes viitsib seda teha, see jõuab ka järeldusteni.

Eestimaalastel on täielik õigus teada, millised on reaalsed julgeolekuohud ja välisriigi mõjutuspoliitika kohalikud figuurid. Ka selleks maksab maksumaksja kinni KAPO tööd. Ja eriti kui jutt on meie kõige nõrgemast kohast – integratsioonist.

Kõlvart ja tema vene kolleegid jätkavad oma tegevust, neil on vaja saada hääli, et leiba edasi teenida. Ilmselt on nad ka veendunud oma eesmärkide ülluses. Lisaks on Savisaarel vaja neid jüngreid, et parteile hääli saada ning Venemaaga sõprussuhteid säilitada. Putin istutab selle seltskonna abiga oma rahvale pähe vaenlaskujusid ja näitab Euroopale Eesti integratsioonipoliitika ebaõnnestumist.

Nii lihtne see tegelikult ongi. Ja võiks isegi lüüa käega, öeldes, et kuni nad riigipööret ei plaani, võime lihtsalt eemalt jälgida. Samas, Eesti riik ja kodanikuühiskond ei tohi lasta propagandamasinal inimeste ajusid pesta – selle tagajärjel suureneb nende arv, kes enam Eesti riiki ega tavalisi fakte ei usu. Ei tohi lasta mõjutuspoliitika tegelastel positiivseid arenguid koolisüsteemis summutada ja kasutada selleks maksumaksja kinni makstud meediat.

(Autor on juuratudeng ning MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik liige.)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare