Sandra Jõgeva: Politseiriigist ja privaatsest surmast

 (71)
sandra jõgeva
---

Ma teadsin, et Boris Buracinschi surm jõuab vähemalt keskmise astme skandaalina meediasse veel enne, kui olin selle traagilise juhtumi kohta ühtegi uudist lugenud.

Ma teadsin ka, et süüdistatakse politseid ning hakatakse otsima inimest, keda Rumeenia päritolu literaadi surma eest vastutusele võtta. Miks? Sest ma olen Facebookis. Boris Buracinschi surma intiimseid detaile arutasid omavahel mu Facebooki “sõbrad”. Kellest osasid, olgem ausad, ma oma “päris elus” vaevalt tunnen. Sellest hoolimata on nad mulle selles internetikeskkonnas “sõbrakutse” saatnud.

Boris Buracinschi sõbrad (seekord ilma jutumärkideta) kasutasid väljendeid nagu “politseriik, mis sirutab oma haarmeid” ning nõudsid mõne ametiisiku inimese surma põhjustamise eest kinni panemist. Ja need Boris Buracinschi sõbrad on seotud nii mõnegi mõjuka meediaväljaandega.

Nüüd on aeg mainida — juhul, kui keegi veel ei tea — et kadunud Boris Buracinschi oli Eestis elav literaat, kes töötas Rahvusraamatukogus ning tegi kõige järjepidevamalt kaastööd KesKusile. Ta korjati eelmise laupäeval hilisõhtul politseipatrulli poolt üles oma kodumaja ees, kuna ta oli avalikus kohas purjus. Boris Buracinschi viidi politseijaoskonda ning ta lämbus seal arestikambris oma okse kätte. Politsei alustas sisejuurdlust.

Jube, kas pole. Ma arvan, et mitte keegi ei tahaks nii surra. Aga veel vähem tahaks keegi meist sellise uudisena kogu Eesti rahva teadvusse jõuda — meediasse ja ajalehtede esikaantele. Võib-olla esimest korda oma elus. Vabandust — surmas.

Jah, Jimi Hendrix lämbus samuti oma okse ning Mama Cass ansamblist The Mamas and The Papas isegi singivõileiva kätte. Paraku olid nemad selleks hetkeks juba tükk aega avaliku tähelepanu all ning staariseisuses olnud ja staaridele selle eest makstaksegi, et nad meie, lihtsurelike eest meie unistusi ja õudusunenägusid läbi teeksid. Mulle tundub, et Rumeenia päritolu intellektuaaliga ei ole mitte päris see lugu.

Mäletan vahetult pärast Facebooki diskussiooni lugemist tekkinud mõtteid: miks te teete nii oma sõbrale? Miks te arvate, et teda ei oleks häirinud mõte oma üsnagi grotsekse surmaga meediauudiseks saamisest? Eriti kui te väidate, et tegu polnud mingil juhul alkohooliku ega rock`n`roll -elustiili harrastajaga.

Ma tunnen mõningaid inimesi, kes iga hinna eest varjavad oma täiesti tavalisi kroonilisi haiguseid, millega pole mitte seotud mitte mingeid ühiskondlikke hinnanguid või eelarvamusi. Need inimesed on veendunud, et nende suhkruhaigus või südamerike on niivõrd isiklikud asjad, et neist ei pea teadma isegi lähimad sõbrad. Ma ei taha teada, kuidas need inimesed suhtuksid võimalusse sattuda oma oksesse lämbumisega õhtustesse uudistesse — see asuks absoluutselt väljaspool nende taluvuse skaalat.

Ma ei ole Boris Buracinschiga kunagi oma elus kokku puutunud, seega pole mul õrna aimugi, millise inimesega tegu oli. Võib-olla oli ta just eelpool kirjeldatute sarnane, oma eraelu kiivalt endale jättev, suures koguses privaatsust vajav isik. Ma ei saagi seda kuidagi teada.

Mul on küll kahtlus, et Boris Buracinschi sõpradele ei pruugi eriti meeldida, et ma seda kõike siin kirjutan. Inimese kohta, keda ma tean läbi tema kirjutatud, kohati säravate artiklite ning tema surma intiimsete, isegi piinlike detailide kaudu, mis on minuni (ja paraku ainult mitte minuni) jõudnud just nende, tema sõprade kaudu.

Ja mis politseiriiki puutub, siis selle väljendi loopijad ei tundu suutvat ära otsustada, kas halb on see, et inimene, kes purjus peaga tänaval kakerdab, politsei poolt arestimajja viiakse (vabaduse piiramine, omavastutuse puudumine, totaalne kontroll) või hoopis see, et teda seal arestimajas iga minut ei valvata ega talle ülipõhjalikku meditsiinilist läbivaatust ei sooritata (mis oleks just see: vabaduse piiramine, omavastutuse piiramine, totaalne kontroll). Vähemalt tundub nii kogu selle traagilise juhtumi kõikvõimalikke kommentaare lugedes. Lisanduvad piinlikkusttekitavad poliitilised vandenõuteooriad.

Inimesest on kahju. Mõttetuid, traagilisi õnnetusi juhtub kogu aeg ning paljusid neist ei saa kuidagi ära hoida. Küll aga oleks saanud ära hoida õnnetuse, mis juhtus Boris Buracinschiga pärast tema surma.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare