Sandra Jõgeva: Festivali-Eesti on jõudnud külasimmani mentaliteedist metropoliajastusse
Jõudsin aga tegelikult hoopis üldisemate teemadeni. Sest festivale, mida korraldavad omaalgatuslikud institutsioonid ja mis paratamatult konkureerivad üksteisega publiku ja tähelepanu pärast, on äkki tekkinud kohutavalt palju. Konkureerivad omavahel ka meediaruumi pärast, mida kultuurile ja eriti kunstile on jäänud lausa enneolematult vähe.
Loomulikult on see Eesti kliima eripära, et inimesed tahavad üürikesel soojal suveajal võimalikult palju õues viibida ega pole neil midagi ka mõnda romantilisse väikelinna väljasõitmise vastu. Kohe meenub Jaan Toomiku ning Johannes Deimlingi korraldatud kunstifestival “Seanahk” juuli lõpus ning seal osalenud soome videokunstnik, kes oli sügavalt üllatunud, kui palju inimesi sõidab siin tegevuskunstiüritust vaatama ühte mereäärsesse väikelinna. Lisada võib, et sel päeval sadas paduvihma ja kunstifestival leidis aset peamiselt lageda taeva all, Haapsalu vanal lennuväljal — kahtlemata oleks täiusliku suveilma puhul publikuarv veel palju suurem olnud. Jaan Toomik on ka minu teada esimene Eestis, kes kümmekond aastat tagasi sellise spetsiifilise formaadiga — rahvusvaheline kaasaegse kunsti festival koos publiku väljasõiduga väikelinna, algust tegi. Festival “KanaNahk” Haapsalus ja mõned aastad hiljem juba Viinistus, kuhu ühel aastal saabusid kaasaegsed kunsti vaatama juba sõna otseses mõttes rahvahordid.
Nüüd, aastal 2011, ei või sellisest publikumenust ja meediatähelepanust unistada ükski festivalikorraldaja, kes esitleb kaasaegset kunsti, alternatiivsemat muusikat, kirjandust või midagi muud taolist. Samas on paradoksaalsel kombel just praegu sedasorti festivale järjest rohkem. Suuremast osast neist ei kirjuta peavoolumeedia, mõned tutvustavad nupukesed või lühendatud pressieteadete valikuline avaldamine välja arvatud — nende kohta võib infot leida aga internetist ja sotsiaalsetest suhtlusvõrgustikest. Kindlasti pole kirjutava pressi või kasvõi televisiooni vältimine mingi festivalikorraldajate läbimõeldud PR-taktika. Pigem ajastule omane paratamatus, sest, nagu juba maininud olen, on kultuurile praeguseks järjest vähem lehe-ja meediaruumi jäänud.
Võtame näiteks paar-kolm nädalavahetust augustis 2011. Eelmisel nädalavahetusel oli võimalik valida isegi kahe samaaegse New Age`iga flirtiva festivali vahel Lõuna-Eestis: Uue Ajastu Festival 2011: Armastuse Sagedus Põlvas ning Project Human Haanjas. Viru Folk Käsmus ja PataReiv Tallinnas. Tänavakunsti festival KONT Kalarannas. Ja isegi üks puhas kaasaegse kunsti festival: performance- ja installatsiooniõhtu ÄNG Karepal. Üllataval kombel jõudsid seekord kõik seal toimunud tegevuskunstiaktid isegi Õhtulehe seltskonnakroonikasse. Põhjuseks üks meediakünnise ületanud kunstiakstioon: Fideelia-Signe Rootsi feministlik palja ülakehaga jalgsimatk Tartust Karepale.
Näitlik augusti teise poole nädalavahetus number kaks: festival Visual Walk Tallinnas ja hipilik Fantast Hiiumaal Kassaris.Samal ajal alustab mujal maailmas juba klassikaline formaat: Avatud Ateljeed Tallinnas, mille käigus mõnel nädalavahetusel avavad teatud linnaosas töötavad kunstnikud oma ateljeede uksed kõigile soovijatele, võtavad neid vastu kui kalleid külalisi ja tutvustavad oma loomingut. Väikse festivali mõõdu on aga soome rühmituse Vadelma korraldatud näituse “Planeet Vaarikas” avamine koos bändide, DJ-de ja VJ-dega Kunstikonteineris Polymeris. Võib mainida ka Kanuti Gildi korraldatud Augusti Tantsufestivali.
Algaval nädalal alustavad aga nii Stalkeri festival, Eestiga seotud olnud vene kirjanduslegendile pühendatud Dovlatovi Päevad Tallinnas kui Kultuuritehase Festival 2011 Polymeris — kahjuks kõik enamvähem samaaegselt.
Seda kõike on ühe väikeriigi ja selle pealinna kohta äärmiselt palju, kas pole nii?
Võimalik, et tõeks on osutunud üks järjekordne klišee — see, et majanduslanguse tingimustes kultuur õitseb. Võib-olla on aga Eestis toimumas üleminek väikese koha mentaliteedilt — iga külasimman jõuab maakonnalehe esikaanele — olukorrale, mis on omane metropolidele. Kõike toimub palju ja korraga, info liigub suust suhu ja sotsiaalvõrgustike kaudu ning ükski asi ei saa teiste üle domineerivalt palju tähelepanu.
Nevada kõrbes toimub iga aasta augusti viimasel nädalal aset leidev Burning Mani festival. Sellest peab sel aastal utoopiateemale keskendunud Kultuuritehase Festivalil ettekande Kalifornia kunstnik Steve Vanoni. Burning Man on eelpoolkirjeldatud olukorra, lootusetu võitluse meediaruumi pärast omal kombel üle mänginud. Loobutud on igasugusest reklaamist ning sponsorlusest ning ametlikku infot ürituse kohta annab ainult selle kodulehekülg. Tegelikult on korraldajad oma kapitalismivastasuses veelgi kaugemale läinud, sisuliselt keelates oma territooriumil ka raha kasutamise. Seega pakutakse seal kõike: kontsertidest ja muudest etendustest, hiiglaslikel liikuvatel installatsioonidel ja telkides tegutsevate klubidest kuni luksuslike kokteilideni välja … absoluutselt tasuta. Tulemus: Burning Mani festivali igaastane, keskmiselt 50 000-pealine telklinnak, ülisõbralik ja tolerantne ühkkond, palju kunsti ja muusikat, nädalane utoopia keset Nevada kõrbe ja legendistaatus. Festivalide festival ning küllap omamoodi ideaal igaühele, kes peamiselt idealismist lähtuvalt ja väheste ressurssidega mõnda festivali korraldab.
