Ruta Eier: Kas see ongi majanduskriis?

 (116)
Ruta Eier

Viimasel ajal kuuleb majandusvaldkonnast vaid peamiselt negatiivseid uudiseid. Tarbimine on kokku kukkunud, tööstustoodang on languses, aeg-ajalt võib kuulda pankrotiavaldusi.

Majanduslangusest on räägitud juba mõnda aega ning kui millestki visalt räägitakse, peab see lõpuks ka kohale jõudma. Sõna „majanduslangus“ kasutamise tihedus on muuseas üks tõelise languse saabumise parimaid indikaatoreid.

Kui osale võib praegune olukord tunduda majanduskriisina, sest autode müük on langenud 2005. aasta tasemele (sealhulgas on vähenenud pigem kasutatud autode müük, seevastu täiesti uute autode müük on selle aasta esimeses pooles keskmiselt olnud suurem kui 2006. aastal (!)) ning kinnisvara ei õnnestu kuigi lihtsalt müüa, siis tegelikult oleks õigem öelda, et siiani toimunu on alles majanduslanguse eelõhtu ning on mitmeid aspekte, mis ei ole sugugi majanduskriisi moodi.

Mõned sektorid on pihta saanud. Mitte kõik need, millest seda oodati, aga samas osad ootamatud. Oodatud mõjud on veel suuresti saabumata. Ettevõtete kasumid on juba märgatavas languses.

Siiski pole majanduse allakäiguspiraal jõudnud veel sinna etappi, kus oleks kuigi tuntavaid mõjusid tarbijatele. Inimesi pole massiliselt töölt lahti lastud, isegi ehitajaid mitte, majandus püsib täistööhõive juures, pankrotijuhtumid on üksikud ning mittesüsteemsed ning pole valdavalt isegi mitte seotud kinnisvaraarendusega, kust neid oleks võinud esimesena oodata.

Siiamaani toimunud „majanduslangus“ on olnud pigem kosutav briis kinnisvarahindadest, ehitushindadest ning teenindajate ignorantsest suhtumisest õhu välja laskmiseks. Nüüd saavad ka need oma ehitused valmis ehitada, kellele buumiaegadel ehitusmehi enam lihtsalt ei jagunud ning planeeritud eelarve liiga kiirelt liiga kitsaks kippus jääma. Kuigi ilmselt jääb ainult nende õlgadest napiks kogu ehitussektori püstihoidmiseks.

King pitsitab, aga mitte väga

Siiski oli esimeses kvartalis majanduses veidi naljakas olukord, kus kinnisvarabuumi kokkukukkumisest alguse saanud majandusseisaku tingimustes oli ehitussektor ikka üks neist, kes püsis esimeses kvartalis positiivse kasvu poole peal.

Mis tulevikuväljavaateid muidugi põhiselt varjutab, on endiselt väga kiire hinnatõus, mis hoolimata nõudluse langusest sugugi alaneda ei soovi. Eriti kiiresti tõusevad nende kaupade hinnad, mis moodustavad tarbimiskorvist suurima osa — kütus, toit ja eluase. Viimased kaks on vältimatud kulutused, mille peale kulutusi eriti kokku hoida ei õnnestu ning seetõttu jääb nende hinnatõusu tõttu üle vähem raha teiste kaupade ja teenuste tarbimiseks.

Mis aga majanduskriisi stsenaariumiga eriti kokku ei lähe, on üha suurenenud kütuste tarbimine hoolimata meeletust hinnatõusust. Hinnatõusu üle küll kurdetakse, kuid ikkagi ostetakse üha rohkem. Järelikult rahaking ikka veel väga ei pitsita.

Ja ei peakski väga pitsitama. Sest statistika kohaselt olid esimeses kvartalis palgad 20% kõrgemad kui eelmisel aastal samal ajal. Hinnad olid sama perioodi jooksul tõusnud umbes 11%. Seega suurenes tarbijate sissetulek endiselt palju kiiremini kui hinnad, ajalooliselt isegi päris silmapaistval määral. Ning tarbimise kokkukukkumine on olnud põhjustatud rohkem kindlustunde vähenemisest tuleviku ees kui reaalsissetuleku kahanemisest. Ning selles osas on tarbijatel õigus — tulevik tõotab pigem asjade halvenemist kui paranemist.

Viimaste majandusnäitajate põhjal võib oletada, et ilmselt oleme praeguseks jõudnud tõepoolest majanduslangusesse. Majandust on tabanud mitu šokki korraga — peale kinnisvarahindade langusest kaasa tõmmatud sisetarbimise ka transiidi osaline ärakukkumine, naftahindade ja toiduainehindade šokk välismaailmast, elektri tootmise osaline ärakukkumine ja asendamine impordiga, välisnõudluse kahanemine. Kõik korraga ühel ajal.

Mitmed neist probleemidest on olemuselt pikemaajalised, näiteks kinnisvarahindade korrektsiooniks kulub vähemasti aasta. Kuid šokkidele on lisa tulemas. Teisel pool maailma kogub hoogu USA majanduskriis, mille järellainetused veel jõuavad meie maile. Euroopas oodatakse majanduskasvu märgatavat aeglustumist järgmiseks aastaks, mis ei tähenda kuigi häid väljavaateid meie juba praegu kiratsevale ekspordile. Samuti on eurotsoonil probleeme inflatsiooniga, mis tähendab kõrgeid intressimäärasid ka meile.

Tõus tuleb järgmise aasta teisel poolel

Loe veel

Tarbijatele tähendavad sellised arengud vaid üht — reaalsissetuleku kasvutempo aeglustumist või koguni vähenemist ning ostujõu vähenemist. Palku enam endises tempos ei tõsteta, sest ettevõtete kasumite langus ei võimalda seda. Globaalne naftahind meie sissetulekust aga ei küsi ning jätkab tõusu omasoodu, lükates järjepideva kindlusega ülespoole kõiki hindu.

Mis tähendab, et järgnevatel kuudel ja kvartalites hakkab palga-hinnatõusu suhe tiksuma tarbija kahjuks. Majanduskriis on aeg, kus nõudlust enam kõigile ei jagu ning nõrgemad ettevõtted kukuvad konkurentsist välja. Selle tulemusena vabaneb hulk tööjõudu, kes võib jäädagi töötuks, kuid võib ka leida rakendust kas mõnes teises ettevõttes või mingil muul alal, kuid palgatingimused ei pruugi enam samad olla.

Ma ei taha öelda, et tulekul on määratu majanduskriis. Kindlasti ei soovi ma inimestesse pessimismi süstida ja öelda, et kõik ongi määratud ainult allamäge minema. Kuid ilmselt oleks ka järgmiseks aastaks optimistlike lootuste üleskütmine pigem reaalsusest möödavaatamine.

Kuigi tulekul on tõenäoliselt negatiivsed majanduskasvu määrad sellel aastal (arvatavalt mitte kuigi suured) ning väikesed, kuid positiivsed majanduskasvu määrad järgmisel aastal, on need arengud eelkõige eelnevate tasakaalustamatuste korrektsioon, mis siseturu osas on vajalikud.

Kui kiiresti me sellest korrektsioonist välja tuleme, sõltub eelkõige ekspordi järelejäänud konkurentsivõimest, mida inflatsioon on otsast vaikselt närima hakanud. Ning kui otsida vastust küsimusele, millal ükskord paremaks hakkab minema, siis ühe indikaatorina võib jälgida sedasama inflatsiooni — selle alanemine on majanduskasvu taastumise eeltingimuseks.

Millal täpselt majandus uuesti suuna ülespoole võtab, on hetkel raske näha, sest see on prognoosihorisondil sellises kauguses, kus nähtavus on liiga udune. Prognoosijate suust võib tihtipeale kuulda vastusena küsimusele, millal on oodata majanduse taastumist, olgu siis Eestis või eurotsoonis või globaalmajanduses, et — aasta teisel poolel. Julgeksin arvata, et pigem mitte selle aasta teisel poolel. Kuid kui jääda „aasta teise poole“ traditsiooni juurde, siis pakuksin pigem järgmise aasta teist poolt.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare