Russofoob olla on popp
On hämmastav, kuidas lastakse vaid ühte ühiskonnanägemust omavaid ajaloolasi-poliitikuid muudkui esineda väidetega, nagu nende visioon ja kujutelm maailmast oleks ainuõige. Viimase aja ilmingud, mis puudutavad suhteid Venemaaga, on muutunud järjest ohtlikumaks ning omaseks demoraliseerivale surmakultuurile.
Me ei saa elada maailmas, kus teisi inimesi, arvamusi ning nägemusi ei ole. Kes siin maailmas kinnitab, et just meie tõlgendus ja nägemus kõigest on ainuõige? Palju räägitakse sellest, et Venemaa ajalootõlgendust on aja jooksul mõjutatud ja muudetud. See võib ju tõsi olla, aga sama toimub ju siin! Juba aastaid on pool-avalikult rõhutatud NSV Liidu okupatsiooni raskust ja talumatust ning selle kaudu püütakse meie ida-naabrit kõiges alandada. Jah, väide, et veel hullemini kannatas vene rahvas ise, ei huvita vist enam kedagi. Tähtis on vaid enda kannatuste rõhutamine ja hoomamatu viha idanaabri suunas.
Valitseval võimul on oma positsioonide tugevdamiseks alati vaja ühist vaenlast, kelle vastu rahvast ässitada. Seda selleks, et seeläbi rahvast ühendada ning ennast selle etteotsa positsioneerida. Seda on palju kasutanud, ja kasutab siiani Venemaa. Aga samamoodi kasutab seda Eesti Vabariik. Kuidas on võimalik, et üldhariduskoolide ajalooõpikud on kirjutatud 19 aastat tegevpoliitikas osalenud isiku poolt? Kui Venemaal oleks ajalooõpikute autor samuti Vladimir Putin, siis oleks kisa taevani. Meil aga ei näe keegi probleemi selles, et ühise ajalookäsitluse on Eesti riigi nimel koostanud IRL-i juht Mart Laar.
Järjepidevalt otsitakse välja ajaloolasi ja muid ühiskonnaliidreid, kes rahvuslaste positsioone tugevdaks. Hiljuti väljendas ajaloolane David Vseviov oma mõistmatust Venemaa lipu kasutamisel 9. mai pidustustel. Mis siis oleks lahendus? Lehvitada vaid punalippu? Sellisel juhul oleks austatud ajaloolane tulnud välja jällegi teise, tagurlikuma avaldusega. Võiks ju küsida, mis seos on Eesti Vabariigi riigilipul emadepäevaga? Aga sellegipoolest, emade auks, seda kasutatakse.
Propaganda edukus seisnebki selle järjepidevuses ja kaudses otsekohesuses. Asjaolu, et meie aastatepikkune välispoliitika on eestlasi muutnud russofoobideks, ongi teatud huvigrupi tulemus. Eestlased teavad oma kogemusest lähtuvalt väga hästi, et ükski viha õhutav ja totalitaarseid väiteid omav võim pole lõplikult püsima jäänud. Samamoodi ei jää püsima ka meie riik, kui me pidevalt ja täiesti ajuvabalt otsime vaenlast idast.
Kellel on õigus väita, et kingitused idast on ohtlikumad kui kingitused läänest? Igal riigil on alati omad huvid. Maailmas ei anta ühtegi asja tasuta. Niisamuti ei jaga ameeriklased Eesti poliitikutele kingitusi ilma vastava tasuta. Ometi pole sellest kunagi tahtlikku probleemi tekitatud. Isegi lihtne viisakusavaldus, mis on omane Lääne-Euroopale ja ka muule maailmale, pööratakse Eestis tihtipeale russofoobseks ilminguks, et jällegi fikseerida ühine vaenlane, kelleks on meie naaber idast.
Kohe järgmisel päeval pärast Moskva pidustusi tuli Riigikogu Euroopa Liidu asjade juht Marko Mihkelson välja avaldusega, mille eesmärgiks oli vähendada presidendi Moskva pidustustel osalemise tähtsust. Selle asemel, et rõõmustada, et on astutud järgmine samm suhetes Moskvaga, peab jälle otsima põhjusi, et kõike seda head alavääristada ning idanaabrit halvustada.
Mis puudutab Eesti rahva kannatusi ning raskusi okupatsiooniperioodil, siis otseloomulikult ei tohi me neid unustada ning mälestusi nende kannatustest peame edasi kandma. Kuid me ei saa iga Venemaaga seonduva uudise puhul hakata kohe arutult ründama venelasi ja nende riiki, isegi, kui meil vahel võib selleks objektiivne õigus olla.
Tänu sellisele ajutule klaperjahile on Eesti kaotanud nii majanduslikult kui moraalselt. Selleks, et osad poliitikud saaksid Riigikogusse ja valitsusesse soojale kohale, hukutati mitmemiljardiline koostöövõimalus Euroopa ja Venemaa vahel, mida oleks meile pakkunud Nord Stream. Riiklikult ühise vaenlase väljakujundamine ei tule kasuks meile ega kellelegi teisele. Isegi meie jõukad ja tugevad NATO ning EL-i partnerid ei jaga meie tuima ja järjekindlat vastuseisu Venemaa osas.
On selge, et venelaste jaoks, igal pool maailmas, on 9. mai näol tegemist rahvusliku suurpühaga. Miks kasutada just seda püha, et teiste peale viha kanda ja õelad olla? Leian, et Eesti president tegi väga õigesti, et kasutas ära juhust ja kõige kiuste siiski lendas Moskvasse. Riikidevahelised suhted põhinevadki just vastastikusel suhtlemisel ja kommunikatsioonil. Me unustame ära, et Moskvas viibis teiste hulgas ka Saksamaa valitsusjuht, kellel oleks meist oluliselt rohkem põhjust olla russofoob ja kasutada rahvuslikku kilpi selleks, et lõigata poliitilist kasu.
Meie endasse-sulguvat ja vaikivat sajanditepikkust viha ühe konkreetse naabri vastu ei mõista siin maailmas mitte keegi. Seetõttu tuleb lõpetada selline labane ja halvustav suhtumine. Selline tegutsemine ei too kasu mitte kellelegi peale populistlike poliitikute. Meie naaber ei kao meie kõrvalt mitte kunagi mitte kuhugi ning tema eitamine ja lõputu halvustamine toob kahju vaid Eesti rahvale endale.
