Niisugune seadus kehtib paljudes riikides üle maailma. Abiellumine on kahe inimese otsus jumala ja teiselt poolt ühiskonna ees. On loomulik, et otsust kinnitab leping jumalaga, ilmalik abielu on lepingu sõlmimine ühiskonnaga.

Kiriku ja riigi suhetes abielude sõlmimisel on kaks erinevat võimalust: riik kinnitab selle, mille kirik on juba teinud. Teine võimalus on, et riik ei kinnita, vaid sõlmib uuesti. Vahe on suhtumises ja põhimõttes. Prantsusmaal, kust mina pärit olen, valitseb ajaloolistel põhjustel teine võimalus.

Suhtum pooldavalt siseministeeriumi ideesse siduda kiriklik laulatus ja riiklik abielu. Me oleme nõus riigiga ka koostööd tegema, aga see ei tähenda mingil juhul katoliiklikest põhimõtetest loobumist.

Katoliku kiriku jaoks ei ole lahutust olemas, seda põhimõtet me ei muuda isegi siis, kui riik kohtutel meie sõlmitud abielusid lahutada lubab.