Rodion Denissov: Eestlaste ja venelaste ühisidentiteet on võimalik

Lõpmatu ja sisutu jutt integratsioonist on tekitanud vastupanu nii eestlaste kui ka muulaste hulgas. Selle asemel, et tegeleda reaalsete kokkupuutepunktide otsimisega, on tehtud palju sõnu ja korraldatud formaalseid kampaaniaid a la „Jukut ja Vasjat tead?“

Tekkinud situatsioonis oli rahvastikuministri institutsiooni likvideerimine eelmise valitsuskoalitsiooni poolt ainuvõimalik otsus. Vanaviisi jätkata polnud enam võimalik, sest tegelikult on mõlemad rahvastikuministri büroo eestvedamisel koostatud riiklikud integratsioonikavad sisuliselt läbi kukkunud. Läbi aga kukkusid need seetõttu, et olid algusest peale olid ehitatud valede alustele.

Mõlemate integratsioonikavadega tutvudes tekkib mõte, et ühelt poolt olid need kirjutatud (küll pikalt ja teaduskeeles) lihtsalt selleks, et linnuke kirja saada (kas EL tarbeks?), teisalt aga selleks, et nende kaudu sundida venelasi eesti keelt õppima. Viimane eesmärk on väga õige, aga see ei või olla ainueesmärk. Keel iseenesest ei tee inimest lojaalseks.

Samuti ei tee inimest lojaalseks ka igasugused berjozka-kaerajaani tantsuõhtud. Küll on need huvitavad ja teatud kontekstis võiksid isegi kasulikud olla, aga just seda konteksti polegi loodud.

Kultuuriteadusliku taustaga inimesena on mul keeruline mõista püüdlusi sundida inimesi integreeruma n-ö tühjalt kohalt. Meie ühiskonnas on tekkinud liiga palju eelarvamusi ning eesti ja vene kogukonnad lihtsalt ei soovi teineteist mõista. Miks? On ju nii mugav panna kõik ühiskonna pahed „nende neetud okupantidest tiblade“ või „ tsuhnaast kuradite“ süüks.

Tsiviliseeritud riigi eesmärgiks peaks olema mõlema poolele selgitada, et meil on ühine eesmärk — arenenud ja demokraatlik iseseisev Eesti riik. Aga selle nimel, et meil oleks selles hästi elada, peame me kõik selle huvides töötama, vaatamata rahvusele.

Loomulikult peavad mõlemad kogukonnad selle eesmärgi saavutamiseks ka järeleandmisi tegema. Ei ole võimalik sundida venelast armastama Eesti riiki, kui teda pidevalt üles kutsutakse kahetsema oma rahvuskaaslaste kuritegusid 1940. aastal. Miks praegused venelased peavad vastutama nende inimeste eest, kes on midagi valesti teinud veel enne nende sündi?

Teiselt poolt peavad kohalikud venelased mõistma, et Venemaa televisiooni programm “Vremja” polegi kõrgeim tõde. Aga selleks, et neid selles veenda, peab lõpetama jutud ETV venekeelsete saadete likvideerimisest või ERR venekeelse portaali ja Raadio 4 mittevajalikusest. Vastupidi, tuleb jõuliselt hakata neid arendama, pakkudes venekeelse auditooriumile samaaegselt ka uusi atraktiivseid meediaväljundeid.

Selleks, et eesti ja vene kogukonnad leiaksid ühise keele, peab neil tekkima ühisidentiteet. Proovime eemalduda valusatest tülipunktidest ja leida ühises ajaloos positiivseid momente.

Kas tõepoolest on eestlaste ja venelaste vahel olnud ainult probleemid? Pole ju. Tuletage meelde, kuidas venelased sõdisid Eesti Vabariigi vabaduse eest Vabadussõja ajal (sellest räägib nt. portaal www.venelased.ee) ja kas Eesti Wabariigi sõjaminister Nikolai Reek (Bazõkov) polnud mitte venelane? Teiselt poolt armastab peaaegu iga kohalik venelane Georg Otsa loomingut, on lugenud Oskar Lutsu „Kevadet“ ja kaasa elanud filmi „Viimne reliikvia“ kangelastele.

Meil on ühishuvid ja võivad olla ühised eesmärgid, millele saab toetuda ühisidentiteet. Aga Eesti riigil peab tekkima kindel soov selle nimel tegutseda.