Nende valikuvõimaluste seast on leitavad mitmed tuntud, aga samuti vähem tuntud või tavainimese jaoks tundmatud usurühmad.

Vastajale on küsimuse „Kas Te peate omaks mõnda usku (religiooni)?” vabatahtlik ning see esitatakse üle 15-aasta vanusele inimesele. 15 eluaastat on vanus, millest alates võib inimene Eesti Vabariigis ise valida millisesse kogudusse või usukogukonda ta kuuluda tahab või kas ta üldse kusagile kuuluda tahab. Võrdluseks olgu märgitud, et seaduse poolt on lubamatu ja lubatud seksuaalelu vanusepiiriks 14 eluaastat ning esmased juhiload võib saada 16-aastaselt.

Jedi rüütlite religioon ja lilla leegi hoidjate vennaskond

Rahvaloenduse usku puudutav küsimus on alates loenduse algusest tekitanud avalikkuses mitmel põhjusel mõningast hämmeldust. Esiteks põhiküsimus: miks üldse riik inimeste usu kohta midagi teada tahab? Vastus sellele on, et tegemist on religiooni puudutava statistikaga, mis näitab, kui palju ühel või teisel usuvoolul on selliseid järgijaid, kes seda küsitluses tunnistavad. Teisisõnu annab rahvaloendus enam-vähem adekvaatse pildi Eesti usulisest kooslusest – keda, kui palju, kus? Ning tavapäraselt järgneb sellele teine küsimus: mida nende andmetega tehakse? Näiteks hiljuti esitas ühe raadio vestlussaate juht retoorilise küsimuse, et kui ta rahvaloenduses märgib oma usuks islami, siis kas on tal peagi oodata külaskäiku kaitsepolitseist. Kuigi kaitsepolitsei aastaraamatud osutavad ka religiooniga seotud ohtudele, võib saatejuhi hirmu pidada siiski põhjendamatuks.

Omale usu valimine rahvaloenduse nimistust ei eelda midagi muud peale sisemise veendumuse. Seda muidugi ideaaljuhul. Alati leidub inimesi, kes vaba vastuse võimaluse korral seda kasutavad kas siis enda või teiste lõbustamiseks. Mõnikord võib neid rahvaloenduse käigus olla tuhandeid, nagu näiteks 2001. aasta Suurbritannia rahvaloenduse käigus loendatud jedi rüütlite religioon. Analoogseid näiteid võib tuua teisigi. Milline internetireligioon osutub käimasoleva rahvaloenduse käigus kõige populaarsemaks, selgub mõne aja pärast, kuid eeldada võib, et neid leidub rohkem kui kümme aastat tagasi. Küllap ka uudisekünnise ületanud lilla leegi hoidjate vennaskond, mis oli kümme aastat tagasi esindatud ühe liikmega, leiab endale rahvaloenduse käigus „järgijaid” rohkem kui viimase kümne aasta jooksul kokku. Kõigest hoolimata ei määra sellised protestihääled üldtulemust, vaid peegeldavad küsitlushetkel valitsenud suhtumist religiooni või seda puudutanud rahvaloenduse küsimusse. Kas Eestis elab viis, kümme või kakskümmend end pastafarismi järgijaks nimetavat isikut on küll huvitav, kuid mitte oluline info.

Millist usku on ateist või agnostik?

Siiski ei ole rahvaloenduse usku puudutav küsimus seatud kompama elanikkonna huumorimeele piire isegi mitte siis, kui pakutavate usutraditsioonide nimekirjast võib leida midagi, mis võib kummalisena tunduda. Internetis olev usuvoolude nimekiri on aastal 2000 rahvaloenduses osalenud Eesti elanike kollektiivne looming. Küsimuse „Kas Te peate omaks mõnda usku (religiooni)?” eesmärk on saada võimalikult adekvaatne andmestik, mis puudutab religiooniga seotud elanikkonda 2012. aasta alguses. Kas mõnda kindlat usku tunnistavate inimeste hulk on Eestis viimase 11 aasta jooksul kasvanud või kahanenud? Kas Eestis on rohkem luterlasi või õigeusklikke? Kui palju elab Eestis islamiusulisi inimesi? Kas eestlased on kõige vähemusklik rahvusrühm Eestis? Need on küsimused, millele annab rahvaloenduse käigus oma vastuse iga üle 15-aastane Eesti elanik. Miks rahvaloenduse usku puudutavas valikus ei ole antud võimalust valida ateisti või agnostikut? Sellise küsimuste esitaja võiks lugeda veelkord küsimust ning mõelda, millist usku ta siis ateisti või agnostikuna omaks peab. Ning selle usu märkimiseks, mida võib-olla nimestikust ei leia, võib vastaja ise lisada.

On võimalik, et käesolev rahvaloendus jääb viimaseks, kus esitatakse küsimus usu kohta. Võimalus, et edaspidi teostatakse rahvaloendusi registripõhiselt, välistab inimese usuliste tõekspidamiste kaardistamise, kuna need ei kajastu riiklikes registrites. Nii võib see jääda viimaseks üleriiklikuks religiooni kajastavaks pildiks aastakümneteks. Ning lisaks eestlaste usulisele enesemääratlemisele annab see ettekujutuse ka teistest Eestis elavatest rahvastest ning sellest, mis on nende usk.