Rikkis sihikud: varjamatu vaenulikkus venelaste vastu
Kirjutasin Õpetajate Lehele artikli, mis seadis kahtluse alla koalitsioonilepingu lõimumise osa ja kritiseeris suhtumist venelastesse Eestis. Avaldasin arvamust, et Eestimaa elanike lõimumine ei saa tugineda üksnes eesti keelele, ja näitasin ka sellise suhtumise naeruväärseid ilminguid (vt http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=5412).
Minu arvamuse juures olid avaldatud Paul-Eerik Rummo ja Liisa Pakosta vastulaused (vt http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=5413). Kaks riigikogu kultuurikomisjoni liiget ei leidnud minu väidete kummutamiseks tõsiseid argumente.
Paul-Eerik Rummo peab Eesti venelasi poliitilisteks pagulasteks Venemaalt. Tema arvamus on mõttetu, sest pigem ei ela siin ühtegi poliitilist pagulast Venemaalt ning enamik siinseid venelasi ei ole kunagi Venemaal käinudki.
Filoloogi haridusega Rummo süüdistab mind, õigusteaduste magistrit, et minu seaduste ja põhiseaduse tõlgendamine on võetud õhust. Rummol nagu igal kodanikul on õigus oma arvamusele. Me kõik oskame lugeda ja iga internetikasutaja pääseb seadustele ligi.
Laps ei õpi isegi tualetti küsima
Väga kummaline on Rummo märkus, et ma naudin kahjurõõmsalt meetmeid, millega riik on edu saavutanud. Kahjuks ei ole need, kellele meetmed suunatud olid, neist kunagi kuulnud. Ka Rummol endal pole ühtegi näidet. Isegi kõige elementaarseimat – tasuta eesti keele kursust – Eesti vabariigis ei ole. Kuidas ma võin sellist puudust kahjurõõmsalt nautida?
Ma ei jaga Pakosta seisukohta, mis eeldab rahvateenrite suhtes ainult kiitvat meelsust. Argumenteerimise asemel toob Pakosta näite kolmandast Reich’ist. Mulle tundub, et riigiametnikel tuleks keelata ajaloole viitamine ning selle keelu rikkumise korral tuleks neid trahvida.
Pakosta filosoofia on selge: kõik, mis ei klapi koalitsioonilepingu autorite arvamusega, on vale. Tundub, et Rummo ja Pakosta poliitikarelvadel on sihikud rikkis ja nad tulistavad valimatult kõiki.
Euroraha eest saab leiutada tuhandeid eesti keele õpetamise metoodikaid. Küsimus on mujal: kas need on tulemuslikud. Vastus on eitav. Lapsed, kes õpivad keelekümblusklassides, ei valda eesti keelt täielikult isegi pärast kuut-seitset aastat õppimist.
Üks tuttav poiss, 4. klassi õpilane, osalenud keelekümbluses alates 1. klassist, ütles, et õpilased ei oska õpetajalt eesti keeles isegi tualetti küsida. Ilmselge, et ametnikud ei saa aru, et kodus räägivad vene lapsed vene keeles, aga eesti keele kooliõpikud ei sätesta selliseid intiimseid asju.
Tõepoolest on koalitsioonilepingus pööratud palju tähelepanu avaliku sektori töötajate eesti keele õppimise võimalustele. See ongi käesoleva dokumendi suurim väärtus. Mida aga teha venekeelse elanikkonna suure osaga, mis ei kuulu avaliku sektori töötajate hulka? Kõik jutud, et keeleoskust võib täiendada poest vorsti ostes, on kohatud.
Ühine maa, ühised õigused
Euroopa Liidu keeleõppeks antud raha on kasutatud kontrollimatult, see jääb eri fondidesse, nuumates nende juhte. Tundub, et sellised organisatsioonid üksnes imiteerivad tegutsemist. Vene haritlaste koostööpakkumised ei meeldi eesti poliitikutele ja need lükatakse tagasi. Katseid kirjeldada Eestis valitsevat olukorda nimetatakse vaenu õhutamiseks. Üksnes tänu Euroopa Liidu liikmelisusele ei öelda oma vastumeelsust valjusti välja, kuid ridade vahelt võib lugeda: kui ei meeldi, kao siit.
Rummo on õigesti märkinud, et Eestis on kõik koolid „eesti”. Samuti on Eestis kõik elanikud „eesti”. Nii et maa on meil ühine, president on üks ja sama – ning ainuüksi sellepärast tasub venelastesse suhtuda samaväärse tähelepanu ja lugupidamisega. Ükski Eesti olemasolevatest seadustest ei vähenda venekeelsete kodanike õigusi eestikeelsete kodanikega võrreldes.
