Maksude peaeesmärgiks ei saa olla riigieelarve kasvatamine, vaid eelkõige majanduse toimimiseks vajaliku keskkonna loomine, väärtushinnangute kujundamine.

Kõrge töötute arv on tingitud eesmärkide valest püstitusest.

Ühiskonna kohustuseks on elu hammasrataste vahele jäänute abistamine.

Eesti peaks sotsiaalse turvalisuse poolest EL keskmiste riikide hulka jõudma. Oleme Euroopa Liidu kitsimad. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat). Sisemajanduse koguprodukti kasinusest ei tasu aga isegi rääkida.

Tulemuse määrab eesmärgi püstitus. Riigi toimimise peaeesmärgiks peaks saama kodanikele inimväärse elukeskkonna ja turvalisuse tagamine. Valitsemine ja haldusstruktuur on vahend, mitte eesmärk. Eesti riik ei ole üldsegi nii õbluke, kui arvatakse. Ministeeriumide, ametite, ametkondade, sihtasutuste ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks paljude suuremate riikidegagi.

Rääkida sellest, et riigi poolt eraldatavad abirahad rikuvad töötuid, on põhjendamatu. Riigieelarvest eraldatav (töötu) abirahad on olematud, mida makstakse liiga lühikest aega. Abirahade suurus on sõltuvalt päevade arvust kuni 1020 krooni kuus. Makstakse maksimaalselt 270 päeva.

Riikliku abiraha ei tasu segi ajada töötuskindlustusega, mille eest tasuvad ettevõtted ja palga saajad. Mainitud summad ei tule riigieelarvest.

Demokraatlikuks ühiskonnaks tituleeriv Eesti teeb töötutele liiga. Põhjendamatu on neid kohustada seisma (iga kuu) tööturuameti järjekordades ainult selleks, et kunagi tehtud seadusesäte seda sätestab. Seaduseandja isegi ei tule selle peale, et järjekorras seismine on vaevarikas, mõttetu ja kulukas tegevus.

Elame ühiskonnas, kus ministri positsiooni (hüvitise poolest) hinnatakse pensionäri staatusest 20 korda kõrgemaks. Riigikogulase ja tavakodaniku miinimumpalga suhtega tagatakse liidriroll Euroopa Liidu sõbralikus peres.

Kriisiolukorras tuleks töötute eest paremini hoolitseda. Pikemaajalise 1000-kroonisest suurema toetuse maksmine 101 riigikogulase, 13 ministri, 25 ametkonnajuhi jpt kõrgepalgaliste hüvitiste vähendamise juures ei valmistaks ühiskonnale erilist raskust. Eripensionide vähendamisega suudaksime neile ehk isegi tagada isegi minimaalsed eluks vajalikud tingimused. Takistuseks ei ole vahendite puudus, vaid eelistused.

Külluses valitud esindajad osutusid tööjõu kriisis saamatuks. Isegi iseenda tulude langetamisega ei tuldud toime.

Poliitiline kultuur Eestis paistab toimivat vaid ärategemisel, ühiskonna (kõikide jaoks) paremaks muutmine paistab teisejärguline olevat.

Töötud vajaksid suuremat riiklikku tuge. Tervisekindlustus peaks ka regulaarse töötukassa külastamiseta kõigile tagatud olema.