Riik ei taha olla rongaisa
Eestis on 250 000 last. Nüüd kaitseb neid veel ka õiguskantsler, kes kõigepealt (1993) oli meil põhiseaduslikkuse järelevalvaja, siis (1999) ombudsman ehk põhiõiguste kaitsja, seejärel (2007) väärkohtlemise ennetaja ja selle aasta märtsist riigikogu otsusel ka lasteombudsman. Tema alluvuses loodud laste õiguste osakonna juhataja Andres Aru ütleb, et Eesti-suguses väikeses õigusriigis oli mõistlik koondada kõik need omavahel tihedalt seotud ja läbipõimunud ülesanded ühe katuse alla.
Tegelevad sellega, milleks saavad raha
Eesti lastekaitse liit, kellel on üle riigi mitmekümnest kodanikuühendusest koosnev võrgustik, peab end laste eest seisjate katusorganisatsiooniks. Andres Aru ütleb, lasteombudsman on selles koosluses eelkõige erapooletu analüüsija, koordineerija. Esmatasandil tegutsevad omavalitsuste lastekaitsetöötajad tegelevad laste ja probleemsete peredega, peavad sidet perearstide, õpetajate, politseinikega. Sotsiaalministeeriumis on nüüd ka uus laste ja perede osakond, kes planeerib perepoliitikat, praegu paneb kirja laste ja perede arengukava aastani 2020, mille tööversioon oli juuni algul arutusel riigikogu sotsiaalkomisjonis.
Mittetulundusühingud on keskendunud näiteks asenduskodude lastele, hooldusperedele, puudega lastele. Lisaks konkreetsele sihtrühmale orienteeritud ühingutele on ka universaalsemad, nagu lastekaitse liit, UNICEF Eesti, laste huvikaitse koda. Kuna mittetulundusühinguid rahastatakse projektipõhiselt, tegelevad nad tihtilugu parajasti sellega, mille peale on võimalik raha saada.
Andres Aru osakonnas on kaks sotsiaaltöö teaduskraadiga magistrit, kes hakkavad uurima, kuidas lapsed ise oma eluga rahul on, kuidas nad oma heaolu hindavad, kui palju oma õigustest teavad. Laste hääl peab kuuldavaks saama, et selle põhjal otsustada, kuidas lastekaitse tervikuna välja nägema peab, milliseid hoiakuid laste suhtes tahame Eestis muuta. Alles siis saame hakata tegelema teavitamise ja ennetamisega.
Laste õiguste osakond koostab koostöös ülikoolidega veel tänavu küsimustikud vähemalt 1500 lapsele vanuses 10–17 aastat, tuhandele täiskasvanule üle Eesti. Küsitlevad uuringufirma töötajad, järeldused teevad osakonna töötajad. Sellise järjepideva monitooringuga tegelevad kõikide Põhjamaade lasteombudsmanid, et varustada seaduseandjat vajaliku informatsiooniga. Õiguskantsleri laste õiguste osakond plaanib esialgu monitooringuid läbi viia iga kahe-kolme aasta tagant. Lastekaitseseadus on meil üks vanimaid, jõustus 1993, on väga üldsõnaline ja läheb ümbertegemisele.
Rahvas arvab, ombudsman teab
Eestis juhtus seekord nii, et just vastu suurt suve, kui hakkas aktiivselt tööle õiguskantsleri laste õiguste osakond ning riigikogu sotsiaalkomisjon luges laste ja perede arengukava, lahvatasid lehtedes ja eetris lood meie aja Mowglitest, vanemate seksuaalsest vägivallatsemisest kodudes. Üle aasta tegutsenud toidupanga arvutuste põhjal teame, et vähemalt 20 000 last kannatavad tühja kõhtu. Kui tõene see pilt õiguskantsleri laste õiguste nõunike meelest on?
„Võrgustik meil on, aga jõudu napib. Meil on ju 226 omavalitsuse peale lastekaitsetöötajaid 163, neist 76 on tööl neljas suuremas linnas: Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas. Mis tähendab, et ülejäänud 222 omavalitsuse peale kokku tuleb lastekaitsetöötajaid ainult 80 ringis, kui sedagi, mistõttu meil neid väiksemates omavalitsustes tihti polegi,” tõdeb Andres Aru.
Andres Aru tunnistab, et lastekaitsjate abi vajavad eelkõige vanemad. „Mitte ainult need, kes hakkama ei saa. Vanemaharidus peaks olema integreeritud kooliprogrammi. Kõiki vanemaid tuleb nõustada ja toetada. Loomulikult tuleb neile, kes hakkama ei saa, pöörata erilist tähelepanu ja pakkuda neile nõustamisteenuseid, nagu neid näiteks Tallinnas osutab perenõustamiskeskus, kus töötavad suure kogemusega spetsialistid. Annavad psühholoogilist nõu laste suunamisel näiteks psühhiaatri, logopeedi poole, kui tarvis on. Sellised teenused ei ole linnadest kaugemal kättesaadavad. Nii sünnibki suhtumine, et ah, mis me ikka teha saame. See on probleem, mistõttu peab lastekaitse meie meelest olema riiklik. Riiklikud teenusestandardid – sellest saab kõik alguse. Liiatigi on laste kaitsmine eelkõige ennetustöö, mitte juba juhtunud tulekahju kustutamine, seega töö ennekõike noorte vanematega, enne kui vallandub näiteks vägivald või lapsi peab juba vanematelt ära võtma.”
2009. aasta seisuga elas Eesti 35 asenduskodus (lastekodus) kokku 1209 last ja noort.
Murelaste erirežiim
Õiguskantsleri nõunikud on aastaid külastanud meie erikoole. „Juba mitu aastat tagasi panid ministeeriumid kokku väga hea dokumendi – erikoolide kontseptuaalsed alused. Seal seisab, et igale lapsele tuleb läheneda individuaalselt, igaühel peab olema oma käitumise tugikava, eraldi õppekava, keegi peab perioodiliselt hindama, kuidas igal üksikul noorel läheb. Nende aluste põhjal ei ole kolm aastat hiljem ikka veel alaealiste mõjutamise seadust ega erikoolide põhimäärusi muudetud. Ja õiguskantsleri kantselei ei ole selline jõuline instants nagu kohus, kes saab teha nn siduva otsuse. Meie saame riigikohtusse minna ainult asjus, mis puudutavad mõne seadusandliku akti vastavust põhiseadusele. Ja sealt siis tuleb lõplik otsus, mida tuleb täita. Ombudsman saab ainult soovitada, oma soovitust argumenteerida, üldist pilti avalikkuse silme ees hoida,” nendib Andres Aru.
