Tõnu Kõiv:
Kasutan Tallinnas liiklemisel just neid variante, mida te välja pakute. Autovabasse päeva suhtun heatahtlikult.
Jaan J. Leppik:
Tõenäolikult sammun jala Toompeale. On ka teine võimalus: kui kolmapäevane ööistung läheb hommikusse, siis ma koju ei jõuagi.
Tõnu Kauba:
21 septembril liigun jala või ühiskondliku transpordiga.
Rein Järvelill:
Tervitan igati autovaba päeva läbiviimist, kuid kahjuks ei saa ise osaleda, sest pean sõitma autoga tööle, kuna sel päeval pean tööle tulema sellisest kohast kust jala tulla on liiga kauge ja ühiskondlik transport väga puudulik.
Meelis Atonen:
Hea delfi pere!
Ma ei pea üldiselt kampaaniaid liiga viljakaks, seetõttu ei kavatse ma ka 21. septembril oma autot lihtsalt kampaania korras koju jätta. Kuna elan Tallinnas suhteliselt kesklinna läheduses, võib juhtuda, et nagu üsna tihti, tulen ma tööle jalgsi. Kindlasti ei kavatse ma aga asjatoimetusi, mis auto kasutamist vajavad, kampaania tõttu edasi lükata.
Kuna elan sisuliselt kahe linna Valga ja Tallinna vahel oma aega jagades, võib juhtuda, et 21. septembril pean sõitmagi pealinnast lõunasse. Ühistranspordiga on see nii keeruline(seab olulised piirid), et auto on mu elus asendamatu.
Kalle Jürgenson:
Liigun Tallinnas niigi valdavalt jala. Autoga sõitmisel läheb põhiline aur parkimisele ja selle eest maksmisele. Õnneks on ka töö- ja elukoht kesklinnas, nii et jalgsi liikumine on lisaks meeldivusele ka praktiline.
Jüri Adams:
Buss on ka auto ja päris suur tükk autot. Kuna pean sellel päeval liikuma vahemaa, mis jalgsi läbimiseks liiga pikk, siis minu jaoks taandub küsimus sellele, millist paljudest võimalikest autodest on mul otstarbekas kasutada. Otsustan hommikul sõltuvalt sellest, kui palju on aega.
Ivar Tallo:
Igati kena algatus. Minu käitumine sõltub ilmselt otseselt sellest, mis kell me kolmapäeva öösel lõpetame kui üldse enne neljapäeva hommikut lõpetame.
Üldisemalt, ma arvan, et Eestis on auto liigagi iidoli seisuses, kuid ilmselt on see üleminekuühiskonna lastehaigus, mis meil lõi eriti tugevalt välja seetõttu, et NLiidu ajal oli autoost üks kõige raskesti saadavamaid privileege. Tegelikult on muutusi juba märgata, jalgrattasõit on moodi minemas, loodetavasti muutub varsti ka liikluskeskkond selle tegevuse jaoks sõbralikumaks kui ta praegu seda on.
Liia Hänni:
Tänan, et tuletasite meelde sellise päeva olemasolu. Olen auto-vaba, seega pole mul vaja neljapäeval oma elukombeid muuta. Päev on omal kohal.
Ingvar Pärnamäe:
Kasutan autot Tallinnas niigi suhteliselt vähe, sest elan veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel Toompealt. Kuna 21. september (kas mitte polnud see 22. september? Nii väidab hoopis minu kalender telefonis.) on nüüd kuulutatud spetsiaalselt autovabaks päevaks, annab see minu jaoks lihtsalt teadlikuma suuna, et ma kindlasti ei puutugi oma autot sel päeval.
Autovaba päev on väga mõistlik ja teretulnud algatus linnavõimude poolt, et suurendada linnakodanike teadlikkust alternatiivsete liikumisvõimaluste olemasolust ja teavitada inimesi autostumisega kaasnevatest probleemidest. See on oluline, kuna kogu arenenud maailm on jõudnud sinnamaale, kus pööratakse suurt tähelepanu elukeskkonna kvaliteedile. Autostumine on siin üks olulisemaid probleeme urbaanses keskkonnas, mis toob kaasa liiklusummikud, õhusaaste, müra ning sellega kaasneva stressi, tervisliku seisundi halvenemise jne.
Kardan, et suurem osa inimestest sõidaks igal juhul autoga ka lühikesi otsi kallist bensiinist hoolimata. Nad ei tule selle pealegi, et võiks tööleminekuks keldrist välja otsida vana roosteläinud jalgratta või käia poes jalgsi. Seetõttu linnavõimude poolne kampaania ja teavitamine (sh. uutest võimalustest alternatiivses liiklemises) on alati väga asjakohased.
Loomulikult peab linn teisest küljest pöörama ka tegelikku ja sisulist tähelepanu transpordile ja elukeskkonna kvaliteedile — arendama jalgrattateid, tõhustama ühistransporti jne, et kampaaniatest ka mingit kasu oleks ning linnakodanikud tõepoolest hakkavad rohkem bussidega ja jalgratastega sõitma ning jalgsi käima.
Sest senikaua, kuni ma oma kodust Toompeale pean jalgrattaga üle äärekivide ja munakivisillutise sõitma, seni ma ka jalgratast ei kasuta. Selmet käin jala. Ja auto seisab niikuinii Lossi platsil ja ootab reedest Tartusse-sõidu aega.
Autovaba päev võiks saada iga-aastaseks heaks traditsiooniks.
Toomas Savi:
Osalen küll [autovabas päevas]. Kuna minu ametikorter asub Toompeale küllaltki lähedal, siis olen aeg-ajalt ikka trammiga tööle sõitnud. Toetan igati selle päeva korraldamist. Eesti on suhteliselt üleautostatud, seda eriti linnades ja muidugi Tallinnas.
Mari-Ann Kelam:
Idee iseenesest on hea. See on üks viis juhtida tähelepanu probleemidele, mida tihe liiklus linnas põhjustab. Pikemaajaline lahendus ei ole siiski üks autovaba päev aastas, vaid parem ühistransport (ka minibussid?), kallimad parkimishinnad ning nn "car pool”-ide moodustamine. See tähendaks seda, et igas autos pole mitte ainult üks, vaid kaks, kolm, isegi neli inimest, mis vähendaks autode arvu tublisti. Liigun meelsasti jalgsi.
Mart Nutt:
Ei vaidle vastu, kuid mul ei ole lihtsalt 21. võimalik ilma autota liikuda. Kompenseerin autovaba päeva mõnel muul päeval.
Andres Tarand
Olen 56 aastat autota elanud ning suhtun praegugi vanalinna trügimisesse kriitiliselt — paraku siiski nüüd autot vanalinnas parkides. Kuid ei kasuta teda kunagi Toompeale tööle minekuks, kui ei pea just mingit kolakat ühest kohast teise vedama. Homme ei pea, seepärast ei sõida ka.
Jürgen Ligi:
Kasutan minimaalselt, päris ilma ei õnnestu.
