Nimelt teatas linnavolikogu esimees Toomas Vitsut, et kõne alla tulevad veelgi karmimad piirangud — sest senised ei olevat joomist kahandanud. Natukese terve talupojamõistuse olemasolul võiks sellisel puhul kaaluda ka võimalust, et äkki piirangud ei olnudki kohased, kui nad soovitud eesmärki lähemale ei toonud. Aga ei. Truu parteisõdur ei saa endale tervet talupojamõistust lubada. Eriti mitte Vitsut, kelle ülesanne viimasel ajal paistabki olevat Savisaare ideede võimendamine.

Mäletate ju küll, kui Savisaarel oli hädasti vaja oma kiiruseületamiselt tähelepanu kõrvale juhtida. Siis tuli ta välja täiesti arulageda plaaniga, et riik peab majanduslanguse saabudes laenuhädaliste võlgu kinni maksma hakkama. Vitsut toetas teda omalt poolt, rikastades „probleemikäsitust“ Ameerika kogemusega. Kampaania toetamisega läks Kesk nii kaugele, et vastas isegi Savisaare ideed arvustanud lugejakirjadele.

Ja nüüd siis hakkab Vitsut Savisaarest veelgi savisaaremaks ning lubab, et kui ühest piirangust ei aita, teeme mitu. Seni piirame, kuni ükskord tulemust näeme — ega küsi üldse, kas see kõik inimesi joomatõvest võõrutada aitab või mitte.

Arutleda selle üle võib ju lõputult, aga terve mõistus ütleb, et ükski piirang ei muuda harjumusi päriselt — ta võib need vaid varjatumaks muuta. Kui inimene teab, et ta õhtul poest õlut ja viina kätte ei saa, siis ta varub selle endale varem valmis, ja kogu moos. Ostab igaks juhuks rohkemgi, et ebasobivasti otsa ei saaks. Abilinnapea Mutli jutu peale, et viinarallit ei toimu ja joomine pigem väheneb, naerab iga koergi.

Igasugused kättesaadavuspiirangud võivad tarbimist ainult suurendada, aga mitte vähendada. Keelud ja piirangud alahindavad inimese otsustusvõimet ja tekitavad trotsi. Võsa-Petsi vodkaekspress on ainult lapsemäng selle viinaralli kõrval, mis tegelikult päevast päeva käib. Kus on nõudmist, seal leidub ka pakkumist — nii lihtne ongi. Et see võiks teisiti olla, on Keskerakonna väärastunud ettekujutus.