Repliik: Braavo, härra president!

 (73)

Võti
Corbis/Scanpix

President Ilvese lahkumine soome-ugri maailmakongressilt on Eesti üpris „kohanemisvõimelise“ ja kompromissialti välispoliitika taustal tähelepanuväärne sündmus.

On üks vana tõde: „Armasta oma ligimest nii kui iseennast.“ Pisut teisiti sõnastades kõlaks see, et kui iseennast ei armastata, ei olda võimeline armastama ka oma kaaslasi. Sellest üldinimlikust tõest rahvusvahelisse poliitikasse paralleele tõmmates võib öelda, et riigi eneseväärikust esindavad poliitikud ja kindlasti ei käi enesest lugupidamisega kokku suurriikide tuhvlialuse staatus.

Toomas Hendrik Ilvese püstitõusmine ja Vene riigiduuma väliskomisjoni esimehe valede peale saalist lahkumine oli ainuvõimalik ja väärikas käik, mis tõmbas vajalikul määral tähelepanu nii Eestile kui ka Venemaa propagandavaledele. Enda kuuldavakstegemiseks tuleb Eesti-sugusel väikeriigil end „huvitavaks“ teha ja Euroopa Liit on oma (veel) kehtivate alusdokumentide järele selleks suurepärane areen.

Paetiliku saamatu ja pehme välispoliitika najal oleme küllalt näinud, kuidas suurriigid ja suurfirmad Eestile kõrge kaarega pähe lasevad. Ajal, kui oleks pidanud piltlikult öeldes täiest kõrist kisama ja jalgu trampima, on meie välispoliitilise eliidi suust kõlanud vaid summutatud niutsatusi: „Aga mis me teha saame.“

Mis-me-teha-saame-mõtteviisi peaksid aga põrmustama Euroopa Liidu alusdokumendid, kus üheks põhimõtteks on riikide sõna jõu võrdne kaal. Tõesti, Eestil ei pruugi olla võimalik Venemaa ja Saksa riigi järjekordsetele Eestist üle rullivatele salasobingutele kätt ette panna. Ent kui keegi väidab, et meil ei ole võimalik muude valdkondade kaudu Vene karu käivitatava energia- ja propagandateerulli mõjusid suunata, siis on tegu mõne mehe saamatust varjata püüdva valega.

Senine fossiilsetel kütustel põhinev maailmakord (millel praegune Venemaa võimsus põhineb) käriseb igast otsast. Nii Eesti kui ka iga vastutustundliku maailmakodaniku huvides on see, et meid järjekordsete suurte torujuhtmete kaudu veel tugevamini mineviku külge ei naelutataks.

Viimane asi, mida Eesti praegu vajab, on rahvusvahelise areeni „reaalpoliitika“ hetkeolude mudas tuhnivad nn „kommunaalpoliitikud“. President Ilvese sirgeseljaline käik on meie välispoliitikale andnud pisutki särtsu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare