Kogu häda algas sellest, et Eesti kaitseväelased olid Afganistanis sunnitud viis kuud tegevusetult istuma. Eesmärk oli osaleda liitlasvägede koosseisus Lõuna-Afganistanis luuretegevuses. Suurriigid aga ei olnud eestlastest huvitatud. Lõpuks leidsid koalitsiooniväed kohapeal sobiva tehnilise ettekäände, miks ja kuidas eesti vaprad luurajad poolteise kuu pärast mängust välja lülitada. Mõttetu luuremäng Afganistanis oli seega otsa saanud.

Kuid sellega polnud saaga veel lõppenud. Eestisse tagasi saabunud Martin Plaser, Jaak Otsason (sama mees, kes 1995. aasta märtsis Vene piirivalve poolt Pihkva oblasti Petseri rajoonis piiririkkumisel kinni peeti, sest ta üritas piiriäärseid alasid fotografeerida) ja Raivo Männik esitasid veebruarikuus Tallinna Halduskohtule kaebuse, millega nad nõudsid Afganistanis viibimise aja eest saamata jäänud töötasu ja lisatasu ning palgavahe väljamaksmisega viivitatud aja eest viivise väljamõistmist Rahuoperatsioonide keskuselt. Plaser soovis saada 688 403 krooni, Otsason 595 855 krooni ja Männik 579 955 krooni.

Nende argumentatsioon oli järgmine: missioonil viibiv kaitseväelane peab olema pidevas sõjalises valmisolekus ja reageerima koheselt antud käskudele, mistõttu puhkeaeg seaduse mõttes on välistatud. Sõjalise valmisoleku tagamiseks peab kaadrikaitseväelane olema pidevalt valmis tõrjuma vaenlase rünnakuid ja ohte, mistõttu tuleb isegi süües, magades jne olla täisvarustuses ehk kanda kaasas relva või hoida seda läheduses: “sellest tulenevalt on kaitseväelased katkematult teenistuses ja seda ka siis, kui nad telkides või kasarmutes magavad”.