Religioon revisited

 (548)

Andrus Norak on teoloog ja Eesti Metodisti kiriku teoloogilise seminari rektor

"Kas tulevik haarab su müütidering meiegi kannatust nüüdist?", küsis kord prohvetipilguga Artur Alliksaar ühes oma sonetis. Usun et see küsimus lähtus enamast kui pelk retoorika või riimivajadus. Vahest on ses äratundmist müütide paratamatust muutumisest ja teisenemisest aga ehk ka tõdemust müütide igiomasusest ja sellest et me neist kuidagimoodi ei pääse. Selles luulereas on juttu ka ajast, täpsemalt tulevikust, millele autor end ja oma aega vastandab/kõrvutab. Aeg see lendav, voolav, müstiline substants mis meid kõiki vanaks teeb ja suremise otsaga silmitsi seab. Lind lendab, vesi voolab, sealt ka need maakeelsed sõnad. Lind lendab niisama aga lendab ka sügisel ära ja tuleb kevadel tagasi, olles sel viisil ajamõõtjaks. Vesi voolab jões, ojas, aga ka härraste veekellas, klepsüdras. Kui Aristoteles pidas aega igaveseks antuseks, siis tänapäeva füüsikud on selle asja selgeks saanud et ilma ruumita pole aega olemas ja seega saame ajast rääkida alates Suurest Paugust ehk sellest peale, mil meie universum tekkis. Kunagi, nagu sõnab Pühakiri Ilmutuse raamatus tuleb aeg mil :"Aega ei ole enam".

Ühe raamatu pealkirjas on Augustinust nimetatud esimeseks kaasaegseks inimeseks. Kaasaegne tähendab ajaga kaasas käivat ehk kontemporaalset. Seda sõna kasutatakse ka modernismiaja sünonüümina. Mis teeb ühe inimese kaasaegseks ja teise mitte. Arvan et mõni inimene on nagu teeviit ristteel, võttes kilomeetrites kokku läbikäidud tee ja osutades eelseisvale. Küllap oli säärane ka Augustinus, haarates endasse läbikäidu ja osutades uutele avanevatele horisontidele. Kogu filosoofia/teoloogia ajalugu keerleb selle mehe pärandi ümber. Temast said innustatud Lutheri haamrilöögid Wittenbergi kiriku uksele.

Inimeste maal talletub kultuur kihtidesse. Elatakse ainelise kultuuri kihtide otsas, mida eelnevad põlved jätnud või teisisõnu prügihunnikutel, mida võiks ka kultuuri komposti hunnikuteks nimetada. Iisraelis nimetatakse sääraseid kultuurihunnikuid Tel’ideks. Näiteks Tel Aviv. Meie ajal ei talletu aineline kultuur enam säärastesse hunnikutesse, nagu Jeerikos kus neid mitukümmend ülestikku on, vaid pigem mikroskeemidesse ja failidesse. Ladestub trükimusta ja elektroonilistesse infokandjatesse.

Üks joon läbi inimkultuuri on müüdi joon. Müüt müüdi demütologiseerimisest. Miks müüt enam ühtäkki inimest või etnost ei rahulda on raske öelda. Kreekas süüdistati Homerost selles et ta jumalatele inimpahed külge pookis. Jumalad mandusid kambaks kõlbeliselt kõhetunud tegelasteks, keda oli raske tõsiselt võtta. Religiooni ilukirjanduseks mandumise tendentsi võime jälgida teistegi etnoste juures. Kreeklaste puhul peeti üheks põhjuseks inimeste suhtelist iseseisvust ja seda et orjad enamjagu tööd ära tegid. Omamoodi religiooni alternatiivina tekkis Kreekas filosoofia ehk kõrgem müüt mis rohkem küsimusi ära vastas kui senine mütoloogia. Arvan et peamiseks müüdilagundajaks läbi ajaloo on kausaalsuse ehk asjade põhjuslikkuse avastamine. Kui Kreeka arst tabas ära seose teatud toiduaine söömise ja kõhulahtisuse vahel, siis ei olnud seda kõhulahtisust enam niisama lihtne jumalusele omistada. Teiseks müüdilagundajaks peaksin inimeste igatsust moraalse puhtuse järgi. Kusjuures need kaks tegurit võivad väga hästi üksteisele vastu töötada, st. moraalne nõudlikkus võib olla mähitud uude müüti, mis ei pruugi asjade põhjuslikkust varasemast müüdist paremini välja tuua.

Loe veel

Siis tuli Kristlus, suur müüt, mis õhtumaad enam kujundanud, kui ükski teine. Mis ühest küljest inimeste puhtusejanule vastas, teisalt aga suurel määral Kreeka filosoofia järeldused üle võttis. Tänapäeval on lausa kummaline mõelda et kuni Galileini ei olnud keegi vaevunud erineva massiga asju kõrgelt alla viskama et nende liikumiskiirust teada saada. Galilei vaevus ja selle tulemusena keeras jama kokku, mille tagajärgi me senini helbime. Kristluse tingimusteta valitsusaeg oli umb. 1000 aastat. Siis hakati kiriku poolt antud vastustes kahtlema ja Galilei eeskujul raskusi tornidest alla viskama. Astus esile Descartes oma "Cogito ergo sum’iga", asendades seni valitsenud usu, kahtlusega. Pisut aega peale seda räägiti veel jumalikest seaduspärasustest, siis aga avastati ilmselge, et Jumala seadused töötavad samamoodi ka ilma Jumalata. Laplace sõnastas selle oma kuulsas vastuses Napoleoni küsimusele. "Kuhu paigutate te oma maailmapildis Jumala? Ma ei vaja enam, sellist hüpoteesi", vastas ta. Ülejäänud elualade vabastamiselt Kiriku meelevalla alt, jõuti peagi eriilmutuse enese, Pühakirjani. Seati kahtluse alla Jumala Sõna autoriteet ja asuti ajaloolise Jeesuse otsingule. Materjali paraku nappis ja tulemused polnud eriti tõsiseltvõetavad. Nüüd, Postmodernismis, on institutsionaalne religioon sattunud uue rünnaku alla. Seekord süüdisatakse kirikut ühiskondlike struktuuride ja nendesse kätketud survamise põlistamises. Nii et, haarab küll Artur, oleks lühikeseks vastuseks. Jah haarab me müütidering haarab teiegi kannatust toonast.

Omamoodi fenomeniks on aga see, et religioon mida on õnnestunud ametkondlik/ühiskondlikust sfäärist enamjaolt edukalt välja suruda, tuleb individuaalsfääris jõudsasti tagasi. Kui 60-ndatel räägiti Jumala surmast, siis nüüd võiks öelda et igal inimesel on oma Jumal. Ehkki välise antusega enam ei lepita, leiab aset usklike uus, samadest vajadustest lähtuv, organiseerumine rohujuuretasandil. See tagasitulek näitab selgesti et inimene on oma olemuselt Homo Religiosis, kes inimeseksolemiseks lausa möödapääsmatult, religiooni vajab.

Vahel aga kui kõik see jama õues ära tüütab, tahaks panna pea modernismi armsakssaanud padjale, tõmmata peale etnilise vatiteki ja näha unes vana head animistlikku olemisühtsust.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare