Religioon kui kohanemine

 (7460)

Andrus Norak
Evolutsiooniliste antropoloogide meelest ei ole religioon muud kui katse kohaneda sellel kaljuseinal, mida me reaalsuseks nimetame. Religioon on ilmavaateline süsteem, mis ühest küljest inimkogemusest lähtub, teisalt aga sedasama süsteemi maailmale peale surub. Religiooni alusväited on mittetõestatavad (ega valekspööratavad) ning ei sisalda mateeriale viitavaid komponente. Alles pikkades teoloogilistes torudes teisenevad nood konkreetseteks eetilisteks käitumisjuhisteks — keeldudeks ja käskudeks. Nendele alusväidetele omistatakse kogukonna poolt absoluutse tõe väärtus ning need väited võetakse aluseks teistele, vähemtähtsatele tõeväidetele. Seega on just religioon ühiskonna tõeloojaks.

Roy Rappapordi sõnul on üheks religiooni ja selle aktiivala, rituaali, sõnumiks alati korra ja korrastatuse sõnum. Kahjuks tundub, et inimene ei oska muudmoodi korrastada kui vaesestades. See ei ole üksnes kristluse fenomen; küll aga on tehnoloogia areng Lääne ühiskonnas tänu kalvinistlikule teoloogiale kõige kaugemale jõudnud ning seetõttu looduskeskkonda ka enim vaesestanud. Vaesestamise all ei mõtle ma mitte niivõrd tööstustoodangu kõrvalmõjusid, vaid inimese teadlikku püüet lihtsustamise (osiste vähendamise) läbi end turvalisemalt tunda.

Kultuuriantropoloog Glifford Geertzi sõnul leevendab tehnoloogia loodusest tingitud ebakindlust, seadused leevendavad inimkoosluse sisest ebakindlust ning religiooni alaks on ettenägematutest asjaoludest tingitud ebakindluse leevendamine.

Loe veel

Ei tohi mööda vaadata ka religiooni vägivalda ohjeldavast küljest. Vägivalda ohjeldav ja reguleeriv element peitub igas religioonis. Tavaliselt piirab religioon ühiskonda kuuluvate inimeste omavahelist vägivalda, kusjuures teiste rahvaste ja uskude suhtes võidakse samaaegselt väga sõjakad olla.

Tänases läänemaailmas leiab aset kummaline fenomen. Võib täheldada, et teaduse, teadmiste ja progressi nimel religioonist loobumine ei too kaasa mitte rahu ja tolerantsi kasvu, vaid vastupidi, vägivalla suurenemist. Viimaks võib see põhjustada etnilisel alusel loodud lääneriikide lagunemist uuteks vägivaldseteks hõimudeks.

Religioonist on loobutud isikliku materiaalse turvalisuse saavutamise nimel. Seesama isiklik turvalisus kokkuliidetuna ei moodusta aga midagigi religiooniga võrreldavat. Võib ette näha, et kui ühiskonna häirituse aste suureneb, pöördutakse pigem tagasi vanade religioonivormide kui uususundite poole. Taasleitud ühisväärtuste nimel, mida religioon kehastab, antakse palju andeks.

Usundipõhine käitumine on igal juhul efektiivsem ja kasulikum kui sekulaarne. Just nimelt seetõttu, et ta pikema perspektiivi “kasu” silmas peab. Sarnast mõtet väljendas minu arvates ka hiljutine Isamaaliidu loosung: “Aatelisus on ülim pragmaatika!” Siinkohal võiks hedonismiga paralleeli tõmmata. Teadupärast elasid Vana-Kreeka hedonistid väga askeetlikult ning loobusid vaimsete naudingute nimel lihalikest. Täna tähendab see sõna aga ennekõike lühikese vinnaga ihuliku naudingu taotlemist.

Ajateljel mõõdetuna osutub religioosne käitumine seega alati paremaks keskkonnaga kohanemise strateegiaks kui mittereligioosne. M.O.T.T.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare