Religioon kui hangunud tead(v)us

“Mina ei usu, mina tean!” kuulutab mõnigi uhkelt. Usk aga on usaldus selle suhtes, mida täpselt ei teata, aga mida ikkagi usutakse olevat ja juhtuvat. Iga kogenum usupraktik teab: kui on palve, on ka vastus — pole tähtis, kuidas kõik täpselt toimub. Teadlasele jääb sellest väheks: Faustina tungib ta tõeluse sügavusisse, valgustades läbi selle seoseid ja olemust.

Kirik on ikka olnud teadusega tülis. Viimasel ajal küll eitatakse vastuolu ja rõhutatakse teineteise täiendavust. Ometigi on religiooni mahajäämus teadusest silmatorkav. Kirikust on saamas klubi või sekt, sõna “usklik” omandamas elukauge inimese tähendust. Juba ammu ei lase kirik läbi ega ka loo ka ise uut informatsiooni. Ta on nagu seisev tiik. Entroopia selles suletud süsteemis on muutunud nii kiireks, et mõned teoloogid ennustavad näiteks luterluse kestvuseks veel vaid üks-kaks inimpõlve. Mis siis, et “usklike seas on ka toredaid inimesi” ja “teoloogia tasandil on kristlus kogu aeg arenenud”. Tegelikult on ärksatel kristlikel mõtlejatel tänagi suuri raskusi “intellektuaalse aususe” säilitamisega. Miks? Kas on kristluses midagi „põhimõtteliselt“ viltu?

Ehk saab religiooni ja teaduse suhet täna võrrelda mütoloogia ja filosoofia suhtega antiigis, mil esimest hakati pidama viimase alles välja arenemata vormiks? Religioon kui hüpotees? Tõsi, hiljemalt Jungist alates on mütoloogia rehabiliteeritud kui arhetüüpse elutarkuse, aga ka sügavamate eluseoste ammendamatu varasalv. Sestap lühinägelik on täna see loodusteadlane (humanitaaridest rääkimata), kes ei ammuta oma oletusi just sellest “iidsest teadusest”, mis ootab vaid tõlkimist kaasaja keelde. Ja ilmneb kummaline seaduspära, millega esmakordselt puutusid kokku juba kvantfüüsikud: kuskiltpeale ei saa teadus edasi areneda, kui ei avardu, ei “transtsendeeru” ka teadlase enda teadvus.

Kui religioon on osa mütoloogiast (müüdile on lihtsalt lisandunud kultus, müüdi rituaalne läbimängimine), siis ehk polegi ta vaid “usu-ullikeste” elukauge paradiis? Ehk on temalgi sügav sisu, mille taipamiseks läheb vaja koodi — piisavat (usu)kogemust. Kristlus on oma usukogemust poetiseerinud lausa dogma vormis — millest ei tohi hälbida. Sellega suleti süsteem üha uutele ümberluulendustele ja -kirjeldustele, värskele teabele — teadusele, vabamõtlemisele, diskussioonile. Kristlik kirik kukkus varakult võimu ja “mammona” auku, asudes võltsima omaenese ajalugugi — nagu väidavad Christopher Knight ja Robert Lomas oma raamatutes “Hiirami võti” ja “Teine messias”. Olgu autorid pealegi massoonid — omad vitsad saab neilt kätte ka uuem inglise vabamüürlus. Uurijad avastasid hämmastusega, et „Jeesuse ja Jaakobuse kristlus“ on erinevalt kiriku ametlikuks doktriiniks muudetud „Pauluse kristlusest“ kui „hellenistlikust moonutusest“ sügavalt gnostiline. Kumrani jt rullraamatud on paisanud kiriku tõelisse tuleproovi.

Samas on ajalooliselt orgaanilisi religioonivorme, mis pole kunagi minetanud oma teaduslikkust. Õigupoolest ongi nad vaid otsast lõpuni süvim teadus — teadus teadvusest. Ent mis veel hämmastavam — see teadus on oma uuringutes “lõpuni jõudnud”. Upanishaadid (vedanta) ja jooga, tiibeti tantrism, sufism, kristlik müstika — kõik nad on avastanud, et “lõpus” pole isegi mitte enam Jumal, vaid — Teadvus. Valgustunud adept taipab, et ta on seesama Lõputu, keskmetu teadvuseruum, Suur Tühjus, millest kõik olev esile kiirgub. Teadmine, teadus sellel astmel muutub millekski väga vahetuks — teadlikkuseks, valgustumiseks. Selleks, mida Constantinuse riigikirik eitas kui “gnoosist”.

Kui religioon on haige, siis ainus rohi sellele on — taasavanemine teadusele, kunstile — mis, muide, avastavad üheaegselt enam vähem samu asju. Elav Jumal saab elada ainult elavas kultuuris. Tänane tippteadus ja kõrgkunst, liikudes julgelt Nähtamatusse, on tegelikult sügavalt religioossed nähtused — kaugelt ilmutuslikumad mis tahes “hangunud”, end lõputult kordavast religioonist.

Kuid enne kui sedasorti religiooni ajaloo prügikasti kiirustame viskama, päästkem ära üks laps sellest pesuveest. Nimelt pole religiooni “hämar”, amorfne, teadvustamata pool midagi vähemat kui üks kahest suurest elupoolusest, mille najal kõik olev püsti seisab. Jumalale lihtsalt anduv (bhakti) või omakasupüüdmatult lihtsalt toimiv (karma) religioon on  — erinevalt teaduslik-filosofeerivast Teadmise Teest (dzhnjaanmarga) — NAISELIK. Kera, mitte kuup; yin, mitte yang. Ta on ürgsem, algsem. Ega asjata peeta Suurt Tühjust tiibeti budismis naiselikuks algeks, millest siis maailm kui vormunum, mehelikum esile kiirgub.

Tõeline usund on sisult sügavalt teaduslik. Kuid mida sügavamale teadmine tungib, seda naiselikumaks muutub väljendusvorm — luulelisemaks, sümboolsemaks. Kõrgeimat Tõde ei saagi enam öelda sõnades — sõnad on vaid näpp, mis osutab Kuule. Keelgi vakatab.

Filosoof Andres Luure kirjutab, et Naine TEAB, ehkki ei oska öelda, mida. Mees oskab öelda, kuid ei tea täpselt, mille kohta. Kui aga tead(v)us — Mees — tungib mõtlemise valgusega Lõpuni, taipab ta äkki seda, mida Naine kogu aeg teadis — ja Naine tunneb ära oma tarkuse Mehe poolt öeldud Sõnas.