Rein Vöörmann: Soolise palgalõhe vildakad arvud
Lugesin neid ridu mitu korda üle, et äkki mina lähenen asjale kuidagi vildakalt, asetan rõhu selles lõigus valesse kohta, mis muudab ka kogu sõnumi mõtet. Paraku ilmselt ei. Nii nagu oli kirjas, nii ka autor ilmselt mõtleb. Eelkõige seda, et sookvootide sisseseadmine aitabki meil palgalõhet ületada. Paraku olen selles suhtes pehmelt öeldes üsna skeptiline.
Ma üldsegi ei eita soolise ebavõrdsuse olemasolu Eesti ühiskonnas. Sotsiaalse hierarhia tippu jõuab naisi hoopis vähem kui mehi (konkreetseid näiteid tõi Juhan Kivirähk juba hulganisti). Samas ei tahaks iga soolist disproportsiooni kohe ebavõrdsuseks või mis veel karmim – diskrimineerimiseks ka tembeldada.
Kuigi järgnev küsimus paljudele ilmselt ei meeldi, ei jäta ma seda siiski esitamata. Nimelt – kas naiste madal osakaal näiteks parlamendiliikmete hulgas või suurettevõtete juhatuses on lihtsalt sooline disproportsioon, sooline ebavõrdsus või sooline diskrimineerimine? Või hoopis midagi muud?
Kui see viimane, siis mis? Tegelikult puudutavad eelnevad küsimused ju mõlemat sugupoolt. Paraku, nende senised lahendused on enamasti naiste kahjuks, näiteks ligipääs kõrgetele ametikohtadele ja sealt kaudu suurema palgani. Harvemini meeste kahjuks - meesõpetajad koolis saavad selle tegevusvaldkonna tähtsuse alahindamise tõttu õpetajatele omaselt madalat palka.
Arvutamise küsimus
Tulgem nüüd aga tagasi artikli juurde, mis püüab palgalõhet sookvootidega lahendada. Tegemist on järjekordse ülesastumisega teemal, mida on väsimatult ikka ja jälle uurida võetud ning teadusartiklite kõrval ka ajakirjanduse vahendusel korduvalt käsitletud. Võiks öelda, et lausa enesepiinamise naudinguga korratakse ja korratakse, et Eestis on meeste ja naiste palgalõhe suurim Euroopas.
Probleem on aga selles, et kes ka soolise palgalõhe teemal sõna ei võtaks, kipub ta infot edastama valikuliselt. Loomulikult esitatakse andmed soolise palgalõhe kohta lühema või pikema perioodi jooksul, kõik muu siia juurde kuuluv jäetakse aga kas teadlikult või teadmatusest kõrvale. See puudutab vastuseid sellistele küsimustele: kuidas palgalõhe arvutatakse? Keda see konkreetselt puudutab?
Unustatakse ära, et “keskmise ehk üldise soolise palgalõhe all mõistetakse naiste ja meeste keskmiste palkade üldist erinevust, kuid arvesse ei võeta töökohtade ja tegevusalade erinevust ega naiste ja meeste inimkapitali erinevusi (haridus ja töökogemused jms)“. (Sooline palgalõhe Eestis, Eesti Sotsiaalministeeriumi toimetised No 2/2011 – 7).
Oluline on just üldine keskmine palk. Näiteks kui tegemist on firmaga, kus töötab 10 naist ja 10 meest, siis naiste ja meeste üldise keskmise palga leidmiseks liidetakse kokku eraldi naiste palgad ja eraldi meeste palgad ning leitakse keskmine sugude kaupa. Nii toimitakse ka ühiskonna ulatuses tervikuna, arvutatakse meeste ja naiste üldine keskmine ja siis käiakse need tulemused lauale, tõestamaks, et mehed kahmavad suurema osa rahast naistelt endale.
Viimase 15-20 aasta jooksul on vist kõigil juba pähe kulunud, et naised teenisid 20 kuni 30 % vähem kui mehed. Võib ka öelda teisiti – naised teenisid Eestis vaid 70-80 % meeste palgast või hoopiski kolmandat moodi, nii nagu Kivirähk kirjutab: Eestis tuleb naisel 101 päeva keskmiselt rohkem tööd teha, et saada mehega võrdset palka.
Aga see ei ole nii! See ei ole täistõde ja jätab küsimusest ka ebaõige ettekujutuse – Eestis maksab tööandja sama töö eest naistöötajale ligi kolmandiku võrra vähem kui meestele. Selge ülekohus, kui täpsustusi ei lisandu, mis asja veidi selgitaksid. Nimelt kirjutavad Sten Anspal ja Tairi Rõõm sõnaselgelt, et seda väidet (kolmandiku võrra vähem) ei saa soolise palgalõhe näitajast tegelikult välja lugeda (Sotsiaalministeeriumi toimetised 2/2011).
Raskesti võrreldavad näited
Teine näide võiks olla selline. Meil on kaks töötajat, mees ja naine, neid iseloomustavad tunnused (haridus, kvalifikatsioon, vanus, tegevusala, amet, täiendkoolitusel osalemine jne.) on mõlema puhul absoluutselt võrdsed. Sellest hoolimata saavad nad ikkagi erinevat palka. Ainult sel juhul saab rääkida täiendavast 101 päevast (kahe inimese korral isegi oluliselt väiksemast arvust).
Aga kas Eesti-taolises väikeriigis, kus hõivatute arv ulatus 2011. aastal veidi üle 600 tuhande, üldse leidub kahte inimest (üks mees ja teine naine), kelle kõik neid iseloomustavad omadused on võrdsed? Mina küll kahtlen. Veelgi enam, uurijad on üsna veendunud, et kui kunagi peaks tööalade sooline koosseis enam-vähem ühtlustuma, mis praegu on üks olulisemaid palgalõhe põhjuseid, siis tekib tööturule mingi muu soolist palgalõhet säilitav mehhanism.
