Rein Ruutsoo: Rein Ristlaan ja tema aeg

 (297)
Rein Ruutsoo
Päevaleht/Pressifoto

Rein Ristlaan kadus avalikkuse vaateväljalt 1990 pärast usuasjade voliniku ametist vabastamist. Ta taandus koos paljude omasugustega. Oma viimase partei usaldatud, kuid lühiseks jäänud usuasjade satraabi (volinik on nõukogude eufeism, nagu Glavlit tsensuuri kohta) ametis jättis ta kirikuinimestele valdavalt hea mälestuse.

Tegusa inimesena aidanud Ristlaan muutnud oludes kaasa kiriku taassünnile. Teet Kallase mäletamist mööda sai ta selles ametis Ristlaanelt tütrele kingiks koguni piibli. Kunagise kõikvõimsa ideoloogiasekretäri jäädaval lahkumisel on igasugu keelamiste meenumise kõrval leitud ka näiteks härrasmehe jooni, ühiseid kartulikottide tassimisi jne (Voldemar Lindström). Kindlasti leidub veel palju olmeliselt inimlikku.

Kuid ideoloogiasekretäri panuse hindamisel on see kõrvaline. Midagi veenvat Ristlaanest kujunenud maine pehmendamiseks ei suudetud ka avalikes järelhüüdeis esitada. Kui ta ka tõstatas Molotovi-Ribbentropi pakti arutamise Moskvas, siis alles viimases hädas, olles saladuse paljastajaid lasknud aastaid armutult mõnitada ja liikumise aktivistid kodumaalt 1987. aastal minema kihutada (Ahonen, Madisson).

Ilmselt ei saa tõsiselt võtta sõbramehelikke ülepakkumisi, nagu seda on laulupidude jätkamise kirjutamine Ristlaane arvele. Selle keelamine-lubamine polnud üldse arutusaine — juba Stalini ajast teenisid laulupeod „pakazuhhat” ja need oleks „jeesti kjeeles” — vormilt rahvusliku, sisult sotsialistlikuna — veel ka siis propaganda vaateaknal püsinud, kui eestikeelne kooliharidus oleks lõpetatud.

Keemikute valikud

EKP-sse võis sattuda mitmel moel, ka sõprade toel või kolleegide palvel. Parteikarjäär oli aga valik ja neil aastail polnud see maailmavaateline valik. Ajaloolasele pakub Ristlaane saatus mõtlemisainet, kui palju sõltus inimestest ja kui palju süsteemist, milline oli kellegi liikumisruum jne. See on ka küsimus, mis juhtus eestlastega ja kogu ühiskonna või selle osa moraaliga.

Vaino-taolised moodustavad eri rühma, n-ö hard-boiled aparatšikuina polnud neil Eestiga mitte mingit sidet, neid polnud oma „elumaailma”, neid ei huvitanud, mida neist arvatakse jne. Ristlaan kuulub aga Eesti ajaloo elavasse koesse, tema näol tegi ajalugu eksperimendi ühega eestlastest, ühega keemikutest. Nimelt on Eesti lähiajaloo vaimuelus olulist rolli mänginud kolm üsna ligilähedast eakaaslast, hariduselt keemikut, st tehnokraati — Arvo Valton (s 1935), Vladimir Beekman (s 1929) ja Rein Ristlaan (s 1933). (Ansip esindab järgmist keemikute põlvkonda.) Kõik nad on said tuntuks — kes EKP-d õrritades (Valton), ära kasutades (Beekman) või teenides (Ristlaan).

Ristlaangi alustas ajakirja Looming autorina (enne kui sai ka KK-poolseks Eesti kultuuri püsivaks „kaasautoriks”). Nii ilmutab ta end näiteks 1973. aastal „Mõtete ja märkmete” rubriigis pealkirja „ Juurtest ja võrsetest” all lausa rahvuslik-patriootilises võtmes. „Juured on looduses, külas, maal, minevikus, ja selle asemel, et mõelda, kuidas loodus linna tuua, kuidas loodustunnet ellu viia mitte ainult rahvuspargis, vaid ka rahvuspealinnas, on vist lihtsam süüvida looduse idüllidesse, imelisse igi-igavesse üksindusse, rännata veelinnu rahva radadel kaugete aastatuhandete taha, et otsida esiisade sünnipaiku.” (Looming 1973, nr 5, 868). Moraal on selles, et keemikul on elukutse, edasine on juba kutsumus.

Kümme aasta hiljem oli keemikust saanud see Ristlaan, kellena ta läheb paraku Eesti ajalukku. Ristlaan on andnud põhjust teda lausa demoniseerida. Ristlaan polevatki saanud kuidagi teisiti, kui kogu aeg kedagi lahti lastes või midagi kinni pannes, mis olevat talle valmistanud suurimat naudingut (Tiit Made).

Loe veel

Lõputult korduvaks motiiviks on saanud Ristlaanele omane hääletõstmine. Kõige kirjanduslikumalt on nende aegade personaliseerunud stiili kandjat iseloomustanud veel mäluvärskelt perestroika ajal Kaido Liiva. „Aeg-ajalt helises toimetaja laual telefon. Too teine, tumedam. Toimetaja võttis toru. Ja kuigi ta hoidis kuuldetoru püüdlikult vastu järjest punasemaks tõmbuvat kõrva, võisid kõik kabinetis olijad kuulda kärisevat, plekist häält. See oli inimene, kes kedagi ei teietanud. Vähemalt alluvaid mitte. Ja nagu ta neid ei teietanud, nii ei rääkinud ta nendega ka teisiti kui ainult kõrgendatud toonil. Falsetiga. Sõimates. Juba punetas toimetaja üle kogu näo, juba jõudsime meiegi nihelema hakata, ent plekkhääl telefonitorus kärises edasi. Ta ei väsinud. Ta innustus ise oma sõimust. Väsimatult teostas ta ajakirjanduse ideoloogilist juhtimist. Hiljuti üllatas mind meie omavahelisel tööalasel nõupidamisel see, kuidas üks meist, tõstnud näpu püsti, samasugusel toonil oma kolleegile kallale kargas. Alles nüüd taipasin. See on ju kindel stiil, omamoodi metakeel.” (NH 31. 01. 90)

Epiteedi „kurikuulus” taust

Kuuldavasti oli toimekas Ristlaan veel Väljase „leid”. Kuid mitmed Väljase kaaskonnas alustanuist astusid julmaks läinud mängust välja — lahkusid aparaadist, mis ähvardas nad muuta timukaiks. Valinud süvenevas neostalinistlikus atmosfääris ikkagi parteikarjääri, tegi Ristlaan väga sünge valiku. Ta jätkas rada, sest polnud ju välistatud, et agoonias režiim võib sundida sarnastele tegudele kui need, mille eest Arnold Merit ootab kohus.

See oli tegelikult saatus, mis oli lõpuks Ristlaanele armuline. Kuid EKP lähiajaloo häbiplekkidele, nagu Jüri Kuke sisuline mõrvamine, Kalev Raave piinutamine, Johannes Hindi elulõputragöödia (mis valimiseelses käras Arnold Rüütlile jõuga kaela määriti) ja palju muud, seisis Ristlaan kui ideoloogiasekretär määravamalt lähemal. 40 kirja osaliste jälitamise eest kannab ta otsest isiklikku vastutust.

Perestroika, mis nagu kõik muugi Moskvast Tallinna „valgele majale” ootamatult kaela määriti, päästis Ristlaane tegelikult halvimast. Kuid pole olulisi tõendeid, et Ristlaan oleks Gorbatšovi liinist julgust saanud ja Vainole truudust murdnud. Pole peaaegu mingeid kaasaegsete mälestuslikke kinnitusi, et temas oli solidaarsust kultuuriinimestega, kõnelemata sellest, et ta oleks püüdnud parteid seestpoolt „õõnestada”.

Valikusituatsioonides, kui olid tekkinud skandaalid, mis ohustasid tema isiklikku karjääri, siis meenutuskatkete (Valter Ojakäär, Uno Järvela jt) kohaselt pesi ta külmalt, mingeid riske võtmata „käed puhtaks”. Juba Vaino, Käo, Sauli jt taolistega inimestega kümmekond aastat ühes meeskonnas püsimine kõneleb väga paljust, ühest erilisest hingeelust.

Võimaluse Moskvas alanud sula toel Eesti kasuks iseseisvust näidata jättis ta kasutamata. Mänguruumi tal polnud — suhted haritlaskonnaga olid sügavalt mürgitatud. 1988. aasta algul ohverdab Vaino sisuliselt enda päästmiseks Ristlaane (mõningail andmeil soovinud Ristlaan taanduda juba 1987. aasta sügistalvel). Vaino poolt pleenumikõnes esitatud põhjendus, et „teinekord püüab Ristlaan keerukaid küsimusi endisel lahendada käskudega. On subjektiivseid hinnanguid /---/” on halenaljaks.

Kuid Ristlaane toimetamine „usuasjade volinikuna” kinnitab hiilgavat võimet elada sisse rollidesse, ilma eriliste või üldse mingite tõekspidamiste või moraalita teha just seda tööd, kuhu partei ta suunas. Kui kästi, siis laskis ta ideoloogiajuhina piibleid vanapaberiks saata, kui teisiti lubati, siis jagas neid lastele…..

Süsteemi pantvang

EKP KK ideoloogiasekretäris, nagu 1933 sündinu puhul loomulik, oli „mitu” Ristlaant. See võimaldas manööverdada. 1986. aasta suvel antud intervjuus ilmutab Ristlaan verbaalset kohanemismisvõimet. Äsja „40 kirja” natsionalismi paljastanud Ristlaan leiab, et esineb „kultuurilist provintslust”, „etnotsentrismi” jne (Edasi 11. 07.86).

Perestroika edenes olevat kabinetivaikuses avanenud haruharva teistsugune Ristlaan, nagu teda kohtas Teet Kallas. „Venestamine — ei, ei, seda sõna seal kabinetis muidugi ei tarvitatud. Aga mõista anti korduvalt. Küll aga juhtus midagi muud. “Kõiki asju tuleb ajada äärmiselt ettevaatlikult,” ütles Rein Ristlaan mulle pingsalt otsa vaadates. Sest muidu — ja siis tegi ta käega ühe kindla žesti lauaserva suunas. Muidu pühitakse meid kõiki vaat niimoodi. See žest jäi mulle meelde, on meeles tänini. Selles oli kibestunud veendumust ja veel midagi. Lootusetust ehk. Ma ei tea, kui lauaservale surutuks oma rahvast pidas tegelikult mees, kes oli sel ajal just selles ametis, kus ta oli… Aga kordan vaid juba korratud sõna: selles liigutuses oli midagi väga ajastuomast. See oli siis see kord, mil nägin natuke teistmoodi Ristlaant. Ei tohiks ju kedagi üllatada, et elus pole kunagi päris selgeid mustvalgeid skeeme. Tean ette, et mõnele ei tarvitse räägitu meeldida, aga just nii see tookord oli.“

Kallas jätkab: „Aastate jooksul tuli mul seal kabinetis käia veel mõned korrad. Ja ma poleks faktide suhtes aus, kui ei nendiks, et aastaid hiljem, siis kui kirjutasin Sirbis ja Vasaras “Hetkeseise”, oli mul võimalik venestamisest ja eesti keele kaitsest rääkides kasutada mõningaid dokumentaalseid detaile, mille olin saanud just sellest kabinetist. Loomulikult ilma viiteta, kelle käest. Neid polnud palju, Aga need olid päris ilmekad. Nii näitas just Rein Ristlaan mulle Venemaal massitiraažis valmis trükitud kaubasaadetiste aadresse või etikette, kus Eesti NSV-st oli saanud juba ANSV (autonoomne NSV). „Kas ongi lähimad plaanid,” küsisin seda trükist vaadates. Ristlaan vaatas ringi ja noogutas: mõne Kremli mehe peas kindlasti.” (Sirp 1999)

Ristlaanest vormis halastamatult Ristlaane nõukogude süsteem. „Ta oli oma aja Alex Lepajõe, meeletu karisma, tohtutute mänedžeri võimetega mees,” meenutas tollase kohvikumehe võimeid Rein Veidemann (Arter, 11.01.03). Väidetavalt korralikus eesti kodus, Nõmmel kasvanud ja Kinderstube saanud edasipüüdlikus mehes (nii on mulle seda rääkinud tema kooliõde Silvia Liiberg) arendas süsteem välja kohutava „individuaalse stiil”. Et sellise stiiliga võis karjääri teha, räägib Vaino aja EKP-st (seal oli teisigi legendaarseid karjujaid nagu Vladimir Käo). Ristlaan kinnitanud Kallasele ka levitatud jutte, et ta mitte ainult ei olnud komsomolis, vaid ka agiteerinud selle vastu.

Niisuguse elulooga inimeste kasutamine on täies kooskõlas laostuva süsteemi praktikaga. Ideele tõesti ustavaks jäänuid mitte ainult ei vajatud, neid kardeti. Lauristini-Alliku parteid polnud kaua olemas. Kõrvuti kuulujutu levitamisega räägiti ka, et sedalaadi jutte levitavat šantaaži eesmärgil KK ja KGB ise. Just nagu omal ajal tegi saksa sõjaväes teenimine mõnest eriti kuuleka sõltlase, seoti asjaosaline sellega eriti lühkese nööri otsa. See oli aeg, kus keegi ei uskunud enam midagi — võeti vaid pantvange. Kuid ideoloogiasekretäriks tõesti ei sünnita.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare