Rein Ruutsoo: Eesti vajab ka teist paariaparteid?

 (152)

Rein Ruutsoo
Foto: Eesti Ekspress, Vallo Kruuser

Poliitika tegemise edukuse üks tingimus on tõsiasjadele näkku vaatamine. Tänaste probleemide sisuline lahkamine peaks põhimõtteliselt erinema meediasse paisatavast agressiivsest retoorikast.

Olulised seosed sotside Toompea koalitsioonist minema löömise, Keskerakonna valimisvõidu ja Tallinna moodustuva koalitsiooni tekke vahel upuvad sotside, eriti aga Jüri Pihli piiritusse alandamisse. (Tegelikult pannakse ta maksma võimuapartei vigade eest, mis ei jäta valikuid). Seni Keskerakonda tabanud retoorika ja süüdistused kanduvad üle ka senistele sõpradele sotsidele, enne kui nad veel tööle on saanud asuda.

Muidugi, karistatakse „valge rinde” murdnud reetureid. Aga mida ja kelle nad siis siis reetsid? Kõik saavad aru, et küsimus pole ju Tallinnas sündinud liidus. Maailma majanduses algas uus periood. Suvel muutus Eestis järsult jõudude tasakaal, oktoober oli pöördepunkt Eesti poliitikas. Edgar Savisaare Eesti poliitikast lõplikult kõrvaldamiseks viimasegi pisara välja pigistanute pingutused on seekord lõppenud mitte ainult kaotusega, vaid uute rajajoonte tekkmisega Eesti poliitikas. Malelaual on uus seis. Kaotuse põhjused pole aga mitte halvas „turunduses”. Peamine viga on panustamine jõupoliitikale, mis kõrvuti võimuparteide võimetusega suure osa valijatega „ühte keelt” rääkida ei luba midagi head ka tulevikus.

Altminek nr 1

Keskerakonna kantside vallutamine oli ju ülesehitatud kapole, selle tõestamisele, et Tallinn ja mitmed teised linnad on keskerakondliku korruptsiooni pesad. Selle heaks töötas koguni spetsiaalne kapo töörühm. Tõsise higivalamise valgel võib öelda, et „mägi sünnitas hiire”. Unistuste „suurt skandaali”, millesse oleks saanud mässida linnapea, ei sündinud. „Roheline koletis” jäi tabamatuks.

Loe veel

Kuidas ka meedia kaasa ei teinud, valimiste eel oli Mutli ja Parbuse kohtuvaidlustesse uppuvate lugude propagandistlik kaal nii väike, et sellega ei viitsitud isegi tegelda. Ja seda seda enam, et juba septembris, kui mitte augustis, oli Rahumäe ja Andropovi „juhtum” avalik saladus, mille poliitiline kaal on mitu suurusjärku suurem (kapo komisjoni liikme tegevuses ei saa olla midagi hämarat, ka siis kui midagi „aegub”. See on riigi julgeolu probleem).

Täna pannakse osa sotse meedia poolt maksma selle katteta retoorika eest, mida nad Juskega eesotsas Reformierakonna ja IRLi tuules „maffiapealinna” paljastamisel pruukisid. Kuid meediale „maksavad” nad mitte sõnavahu eest, mis oli ebamoraalne, vaid lõpuks tühikärast loobumise eest!

Kui sotsidel oleks tõesti oleks ka midagi kaalukat, peale retoorika, siis poleks nad ju eesotsas Pihliga koalitsiooni kuidagi minna saanud!

Altminek nr  2

Teine – ja hoopis tõsisem altminek, millel on pikad poliitilised maa-alused järeltõuked, on nn Reinsalu parandus, mille tulemusena lasnamäelase hääl kaalub 3-4 korda vähem kui Pirita elaniku oma.

Sotsioloogidele on ainsa möödapanekuna ette heidetud 47 koha ennustamist Keskerakonnale – said vaid 44 häält. Sotsioloogid ei pannud mööda – nenda tegid oma tööd ausalt. Nende mudeli alus on: 1 inimene = 1 hääl. Võitu Toompeale ei tulnud. Kuid see, mida Marju Lauristin on iseloomustanud „vene valija demoneerimisena”, jääb veel pikalt mõjutama venekeelse valija teadvust ja koos sellega ka nende hääletamist.

Valimistest Lasnamäel said kõige ehtsamad protestivalimised. Toompeal ilmselt ei tajuta või ei hoolita, mida tunneb venekeelne tallinlane, kui talle tehakse puust ette, et ta on „teise sordi kodanik”. Nn Reinsalu parandus oli Phyrrose võit. Tulemus oli ju häving, kui eemistel valimistel oli hääletas Lasnamäel ca 34 000, siis siis nüüd oli neid ca 61 000? Valimistel osalenute protsent Lasnamäel oli 65 - Eesti üks kõrgemaid!

Altminek nr  3

Et majanduse tänases seisus „Eesti viie rikkama riigi sekka” eriti ei tööta, polnud uudis. Otsustavaks sai aga tuhandeid perekondi tabanud tragöödiale reageerimise viis. Raha juurde tekitamise viis näiteks aktsiise tõstes süvendab tuluerinevusi veelgi. Peamine probleem pole ka mitte juba õhukeseks kulutatud riik. Probleem on see, et „turu solkimise” eest hoiatajad ja ettevõtjat fetišeerivad võimuparteid ei saa põhimõtteliselt pakkuda välja erinevat poliitikat kui seni. Raha „laiali jagamine” nagu abi uppujaile nende keeles kõlab, kõlab katastroofi pardal küünilise fraasina. Eriti küüniline on see poliitika valguses, kui oma valijagrupi - emapalga saajate privileege ei olda mitte mingi hinna eest valmis vähegi kärpima.

Reformerakonnal puudub totaalselt meel ja keel millega hädaolijatega rääkida, nende probleeme vähemalt tunnistada. Retoorika, mis sobib ehk „rahamullis” on süvakriisis ühiskonnas sisutu tühisõnutsemine.

Sotside valik

Kõigi viimaste aastate ühiskonda lõhestavate manipuleerivate sammude valguses ei olnud sotsidel suur valida. Marju Lauristin on juba 1998. aastal parteis siseringides pihtnud, et siis tehti valesid valikuid. Kui „ajalehepoisist miljonäriks” jutt veel laiemalt lummav oli, võisid sotsid täita viigilehe rolli. Vana vastasseis Keskerakonnaga kaalus üles mõistuse.

Aga juba 2007. aasta aprillirahutustuste kaasvastutajatena lohisesid sotsid abitult kaasa. Urve Palo ei osalenud ühelgi „Tallinna foorumil”, isegi mitte Vene kultuurikeskuse avamisel. Rahvastikuministri ülesannete ignoreerimine oli ühemõtteline sõnum venekeelsele valijale. Just siis otsustati suuresti valimiste tulemus. Sotsiaalsete protsesside süvanalüüs on juba ammu tabustatud Kõik tuleb ajada Savisaare valimispropa kaela. Ise ennast peatate, härrased!
2008. aastal muutus sotsidel „värvi” peitmine ennasthävitavaks.

Peeter Kreitzberg ütles täpselt, et „valus oli vaadata, kui sotsiaaldemokraatlikku poliitikat viiakse ellu ilma sotsiaaldemokraatideta”. See tähendas valimiskaotust 2011. aastal. Usun, et osa pärissotsidest tajus vastutust, mis neil sotsiaaldemokraatliku ideloogia kandjana ühiskonna ees seisab. Sotsiaalse katastroofi lähenedes – teisiti lähenevat talve ei saa iseloomustada, võtsid sotsid vastutuse ja teadsid, mis neid ka ootab. Kui küsimus on Eesti tulevik, siis on Toompeal alati eelistatud Savisaarest vaenlase kujuga rahva hirmutamist. Eesti vajab hoolivamat riiki, ministreid, kes ei pea kolmandikku elanikkonnast tingimata kord kuus solvangutega üle valama Tegelikult on sel talvel pikemas perspektiivis kaalukausil Eesti ühiskonna sidusus ja eluvõime. Iga sotsioloog teab, et enam kui 1-2 aastat töötust tähendab, et ca 20% neist ei lähe enam mitte kunagi tagasi tööturule: ja töötuid on meil praegu 100 000 ...

Tänaste Eesti probleemide palge ees on skandaalne, kui peamine peaks olema kriisiga toime tulek, on võimuolijate peamine probleem ühe n-ö paariapartei asemele meedia toel kahe tekitamine. Aga Eestis toimuvat poliitilist pööret ei saa peatada. Sotsiaalsete probleemide eiramise eest oleme juba niigi liiga kallilt maksnud. Tõsiasju tunnistamata kaotame meie kõik.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare