Eestis puuduvad andmed selle kohta, kui palju on peredes lemmikloomi. Seadus nõuab küll omavalitsustelt koerte-kasside registreerimist, aga ei täpsusta registri mõistet. Nii on enamiku linnade ja valdade lemmikloomad registreeritud veterinaaride ruudulistes või joonelistes kaustikutes ning ülevaadet sellest, kui palju loomi on, kas nad on marutaudi vastu vaktsineeritud vms, pole võimalik saada.

Kose koer ei tea, et on Mahtras
Pisikesel riigil, väidetavalt koguni e-riigil, ei ole otstarbekas pidada sadu registreid tuhandeis kaustikuis – piisaks ühest elektroonilisest andmekogust, kuhu kantaks lemmikloomad ja millele pääseks ligi üle Eesti. Hulkuvad koerad (ja kassid) tunnevad tavaliselt küll hästi ilmakaari, aga haldusüksuste piirid jäävad neile mõistetamatuks ja kui Kose koer oma rännakul Mahtrasse jõuab, pole tema koju tagasi aitamisel kasu looma kirjeldusest ega registreerimisnumbrist Kose loomaarsti kartoteegis. Kasu ei ole ka kaelarihmale kirjutatud telefoninumbrist või graveeringuga medaljonist looma kaelas, sest kaelarihm võib jooksikul kaduma minna ning kui loom on sõbralik, leidub ka „häid” inimesi, kes rihmale uue kaela leiavad.
Parim identifitseerimisvahend on looma kaelanaha alla süstitav kiip, riisiterasuurune vidin, mis kiibilugeja läheduses aktiveerub ja kordumatu numbrikombinatsiooni väljastab. Selle registrisse sisestamisel saame teada omaniku nime ja telefoninumbri ning jooksiku kiirelt koju tagasi.

Maaelukomisjon on vastu!
Selline register on olemas, aga ei ole üleriigiline ja sellega liitumine ei ole kohustuslik. Kohustuslikuks muutmise vastu on riigikogu maaelukomisjon – komisjoni aseesimees, roheline Aleksei Lotman, pole nimelt veendunud, et naha alla süstitud võõrkeha loomale kahjulik pole. Kuigi loomad ei ole ainsad elusolendid, kellele naha alla võõrkehi paigutatakse (meenutagem nn iluoperatsioone), on maaelukomisjon ometi kindel, et põllumajandusloomade kollased kõrvamärgid teevad head, aga kiip mitte.
Õnneks on hoiupaikade töötajail kannatust oodata – täpselt nii, nagu õpetame koolilapsi, et neist kasvaksid lemmikloomade suhtes vastutustundlikud inimesed, üritame õpetada ka noorpoliitikuid. Kui vanemad olijad eest ära (Brüsselisse) saadetakse ja uued tegijad riigikokku pääsevad, loodame leida just nendes partnerid, kel on monoloogi pidamise oskuse kõrval ka teadmised dialoogi vajadusest.

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.