Raul Veede: Piilupart oli riigijuht

 (18)

Raul Veede: Piilupart oli riigijuht
Foto: Andres Putting

Aasta päris lõpus, kui midagi sellist enam oodanud poleks, õppisin kaks uut sõna raudteeterminoloogiast: “vabagraafik” tähendab tavakeeles “sõidan siis, kui tahan” ning “tavagraafik“ — “istun lumes kinni ja ei sõida kuhugi”.

Esimese järgi sõitsid Elektriraudtee rongid, teise järgi nende asendusbussid.

Eks igapäevased rongisõitjad ole juba ammu kursis nende naljadega, mida raudteefirmad reisijate kulul visata armastavad, aga jõulu aegu omandasid uusi kogemusi needki, kes maale vaid pühade aegu sõidavad. Laiem silmaring tuleb muidugi kasuks, aitäh.

Õigupoolest on Elektriraudtee üsna hea näide tüüpilisest Eesti firmast, alates asjakorraldusest ja lõpetades mainekujundusega. Nii hättajäetutele kui ka omaenda töötajatele jagatakse infot jaopärast ning üsna juhuslikult, reisijatele vajalikke lahendusi ei otsita. Nägin oma silmaga, kuidas Raasiku jaamas maha tõstetud rahvast sõitis mööda diiselrong, millest keegi ei kõssanudki, ehkki paljud asjatult ootajad oleks hea meelega sellegi peale läinud. Ei taha plakateid, tahaks jõuluks koju.

Teoreetiliselt on rahva informeerimiseks muidugi kõikvõimalikud toredad kanalid: ajakirjandus, koduleht, tasuline infotelefon, Twitter… Praktikas rippus Elektriraudtee Twitteris poolteist päeva teade Vessel seisvast rongist, samas kui firma kodulehel lükati pidevalt edasi tähtaega, mil “olukord normaliseerub”, ehk omaenda töö eest vastutamist. Loomulikult on kõiges süüdi objektiivsed asjaolud ja vääramatud loodusjõud: kes siis Eestis varem talvel lund näinud on?

Samas ei maksa sellises käitumises näha kurja plaani või pahatahtlikkust. Tegu on kõige tavalisema ebakompetentsusega, mida leidub igal pool. Mõnikord kaldutakse turumajanduse efektiivsust ülistades arvama, et see väljendub kogu aeg, igas firmas ja valdkonnas. Sellega põhjendatakse, miks ei tasu midagi teistmoodi teha: kui see töötaks, oleks nii juba tehtud.

Tegelikult toimib turg umbes samamoodi nagu evolutsioon: suurest hulgast katsetajatest jäävad enamasti ellu need, kes oludega paremini kohanduvad. Nemad annavadki oma geenid, tavad ja äripraktikad edasi järgmisele põlvkonnale. Looduslik valik toimib aga ainult suures plaanis, iga üksik nišš võib olla liiga väike, muutus keskkonnas võib tasakaalu rikkuda või mõne paiga hoopis elukõlbmatuks muuta.

Loe veel

Üks seesugune näide on monopolid. Kui üks liik liialt domineerima hakkab, muudab see teiste elu kibedaks. Tõsi, pikas perspektiivis võib dominant sellega kaotada, muutudes liialt kindlaks enda domineerimises ja seeläbi kaitsetuks järgmiste muutuste ees. Kui vana ärimudel end järsku ära ei tasu, tarbijad pöörduvad uue tehnoloogia poole või tuleb välismaailmast uus konkurent, võib monopol oma eelistest ootamatult järsku ilma jääda. Aga seni kannatavad kõik teised.

Teatud määral suudavad inimesed oma keskkonda ise kontrollida. Üksikisikul on majanduse mõjutamiseks vähe võimalusi, riigiks kogunenutel pisut rohkem. Väikesed riigid saavad muidugi vähem ära teha kui suured.

Eesti poliitilist juhtkonda kiputakse süüdistama turufundamentalismis. Selline süüdistus on siiski alusetu; turufundamentalistid püüaksid tagada igas olukorras turu toimimise, kuna kohaliku turu reeglid kehtestab suures osas ikkagi riik. Eesti ametlik majanduspoliitika on aga pigem laissez-faire, minnalaskmine. Seda soodustab meie geopoliitiline ja majanduslik asend: aktiivselt tegutsedes on pisiriiigi valitsusel vähe võimalust ümberkaudsetest suurriikidest paremini hakkama saada, olukorda halvendada on aga oi kui lihtne. Mugavam on mitte riskeerida.

Muidugi teevad poliitikud seda, mida rahvas tahab. Ent Eesti ühiskond on ükskõiksuse ja loidusega harjunud. Teoreetiliselt, jah, saaksid riik ja omavalitsused seada firmadele reeglid, millele nende töö vastama peab, praktikas aga ei vaevu keegi isegi ajalehes valjult nurisema. On nigu on. Ja ega riigi enda teenustega paremini ole, nagu teab igaüks, kes on mõnel väikesaarel arstiabi või Peipsi veeres politseid oodanud. Kui hätta jääd, oled ikkagi omapead.

Mõnes mõttes polegi see kõige hullem, kuni me veel omal jõul hakkama saada oskame. Tõbesid ravime sibula, pipraviina ja raudrohuteega, pättide vastu on õues Muri ja saapasääres väits, kurja ilma eel varume toitu ja elektrigeneraatori jaoks diislit. Kui ühe naabrimehe auto lumme jääb, tassib teise traktor selle välja.

Ainult et sellisel juhul vaadaku ka riik ise, kuidas hakkama saab. Milleks meile maksud ja valimised?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare