Rattaga Brüsselisse ja mure kurkide pärast ehk LOE, mida kandidaadid Delfi küsimustele vastasid!

Delfi esitas kõikidele Euroopa Parlamendi kandidaatidele kuus ühesugust küsimust, mis puudutasid muuhulgas nende tegevust Euroopa Parlamendis, energiapoliitikat ja suhteid Venemaaga. Järgnevalt toome ära mõned sisulised ja... vähem sisulised vastused.

Millega Euroopa Liit tegelema ei peaks?

Selles küsimuses domineerivad kaks suunda, kusjuures mõlema puhul jäädakse enamikul juhtudel üldsõnalisteks. Näiteks Urmas Paet ütleb otse, et tema sellist valdkonda ei teagi, erinevalt Rait Marustest, kes kaotaks põllumajanduse otsetoetused ning suunaks ülejääva raha haridusse ja innovatsiooni.

Teiselt poolt toonitavad paljud kaunist põhimõtet: EL peab olema suur suurtes asjades ning väike väikestes asjades. Seda nimetavad oma hüüdlauseks nii sotsid kui ka IRL, kuid eks kohtab sellist suhtumist ka teiste erakondade ja üksikkandidaatide puhul, sest bürokraatia vähendamine võidab ju alati hääli.

Õnneks lisavad mõned europarlamenti pürgijad põhimõtetele ka konkreetsete näidetega värvi. Näiteks Tunne Kelam arvab, et kurkide kõveruse reguleerimisega euroliit küll tegelema ei peaks. Tundub, et kurkidega seonduv ongi omamoodi ELi bürokraatia võrdkujuks, sest kõnealune aedvili on hingel nii Kelami erakonnakaaslasel Liisa Pakostal kui ka Andres Lillemäel EKREst.

Seevastu Igor Gräzinit ajavad närvi tolmuimejate võimsuspiirangud ja kanapuuride laius, kuid nagu ta isegi ütleb, on need vaid üksikud näited. Eelnev peaks mõjuma südantsoojendavalt neile, kes kurdavad, kuidas poliitikud on rahvast võõrandunud ega tea päriselust midagi.

Kuidas peaks Euroopa Liit Venemaa suunal tegutsema?

Ka selles küsimuses jääb suur osa kandidaatidest üldsõnaliseks, rääkides ühiste väärtuse hoidmise vajalikkusest ning Ukraina arengu toetamisest. Näiteks Marju Lauristini arvates osutub „strateegiliselt määravaks see, kas Euroopa Liit ja USA suudavad võita Venemaa algatatud globaalset infosõda teistes maades elavate venelaste muutmiseks Vene riigi vaimseteks alamateks." Sealjuures ei pea sotside esinumber silmas vastupropagandat, vaid pigem alternatiivset inforuumi.

Ka roheliste Darja Vorontsova ütleb, et Venemaa peab infosõda, kuid tema meelest peab propagandale vastu seisma „väga professionaalne antipropaganda", mis võiks väljenduda üleeuroopalise antipropaganda kanali loomises. Teatud mõttes propagandaga lubab tegelda ka sotside ridades kandideeriv Abdul Turay, kelle arvates avaneb tal kui välismaalasel valituks osutudes ainulaadne võimalus „meediat ära kasutades tekitada huvi Eesti vastu Euroopas ja kogu maailmas, eriti just ingliskeelsetes riikides."

Jällegi peab mainima Tunne Kelamit, kes on välja tulnud üksikasjaliku plaaniga, kuidas sundida Venemaad oma käitumist muutma. Märksõnaks on siin sanktsioonid: muuhulgas soovib Kelam blokeerida Venemaa rahvusvahelisest finantstehingute süsteemist ning töötada välja sanktsioonid telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia valdkonnas. 

Miks peaks teie poolt hääletama?

Nooremad kandidaadid (keda pole küll palju) rõhutavad just nimelt oma noorust: nii soovitavad enda poolt hääletada Liina Raud, Linda Eichler ja Jaak Madison. Need, kes poliitikas kauem olnud, rõhutavad loomulikult oma kogemust erinevatel ametikohtadel. Praegused EP saadikud, kes ka seekord kandideerivad (Tunne Kelam, Kristiina Ojuland, Vilja Savisaar-Toomast ja Indrek Tarand), ei lase seda valijal loomulikult unustada.

Näiteks Tarandi arvates oleks patt „väljaõppinud sõdurit mitte kasutada peenemate ja suuremate lahingülesannete täitmisel." Mõnevõrra teistsugusele kogemusele viitab aga Igor Gräzin, kes peab oluliseks oma unikaalset kogemust NSVLi rahvasaadikute kongressilt.

Kuid huvitavaid lähenemisi on veel:
Ene Ergma: „Muide, ma olen meilt Euroopasse pürgijate hulgas ainuke akadeemik."
Mihhail Stalnuhhin: „Minu sõnad ja teod ei erine. Ma ei peta kedagi ja räägin alati tõtt, isegi kui see võib tuua mulle miinuseid."
Hannes Hanso: „Muuhulgas oskan ka inglise keelt, mida väga paljud varasemad saadikud ja ka tänased kandidaadid väga hästi kahjuks ei oska."
Sven Sildnik: „... ma olen julm ning alatu tüüp, aga ega normaalne inimene ei saagi eurolurjustega arveid õiendatud."

Milline võiks olla valimistulemus?

Enamik kandidaate ei kõhklegi kohtade jaotuse üle arvamust avaldada ning loomulikult soovitakse enda erakonnale (või üksikkandidaatide puhul iseendale) edukaimat tulemust. Paljud on üksmeelel, et ilmselt võtavad kõik parlamendierakonnad ühe koha ning ülejäänud jagunevad kas nendesamade parlamendierakondade, EKRE või üksikkandidaatide vahel. Igor Gräzin ja Kaarel Jaak Roosaare leiavad aga, et nende nimekiri võiks saada lausa kõik kuus kohta.

Põhjendused on järgmised:
Gräzin: „[Reformierakond] on ainus liberaalsele turumajandusele, inimkesksusele ja vabadustele toetuv erakond, kes on suutnud olla juhtiv jõud Eesti poliitikas juba 20 aastat."
Roosaare: „EKRE on ainuke erakond, kes seisab Eesti huvide eest."
On ka neid, kes käivadki välja järgmise parlamendi koosseisu Eesti saadikute nimed. Nii teevad näiteks üksikkandidaadid Indrek Tarand ja Silver Meikar. Mõistagi ennustavad nad ka iseenda parlamenditööle pääsemist.

On neid, kes ei soovi aga midagi ennustada. Nii mõnigi kandidaat (näiteks Jüri Ratas) viitab diplomaatiliselt sellele, et tulemuse otsustab valija, kuid on ka sõnakamaid põhjendusi:
Mihhail Stalnuhhin: „Ma pole ennustaja ja ei tahaks mõnelt külanõialt tema leiba röövida."
Ene Ergma: „Mina olen astronoom, ennustamisega las tegelevad astroloogid."
Sven Sildnik: „Ei huvita."

Millist kandidaati, suhtekorraldajat või analüütikut, kes kõik on ennustusi teinud, Stalnuhhin silmas võiks pidada, ta paraku ei täpsusta. Valimistulemust puudutava küsimuse puhul tasub aga välja tuua veel kaks seisukohta: nimelt soovitab Marianne Mikko üksikkandidaati mitte valida, sest „Euroopa Parlamendis otsustavad suuri asju suured jõud."

Märksa tõsisem on aga Mihhail Lotmani arvamus: „See, et Keskerakonnast lähevad ilmselt need kandidaadid [Mihhail Stalnuhhin ja Yana Toom], ei ole meile hea ja peaks mobiliseerima eestimeelsed jõud." Kui lugeda ka Lotmani vastust küsimusele, miks peaks valija just tema poolt hääletama, on selge, keda ta eestimeelseteks jõududeks peab. Huvitav oleks aga ikkagi teada, miks pole hea just Stalnuhhini ja Toomi valituks osutumine.

Nagu näha, võib kandidaatidelt saada vägagi põnevaid vastuseid, kui vaid küsida osata. Olgugi, et seda artiklit lugedes võib jääda mulje, nagu ei võtaks suurem osa parlamenti pürgijaid valimisi eriti tõsiselt, julgen kõikide vastused läbi lugenuna öelda, et nii see kindlasti pole. Peaasjalikult antakse küsimustele väga sisulisi vastuseid, mis sest, et neid järjest lugedes võivad kõik äravahetamiseni sarnased tunduda. Teadlikku valikut eelistaval inimesel tasuks kindlasti enne hääle andmist kandidaatide seisukohtadega tutvuda.

Kes soovib aga näha inimvõimete proovile panekut, peaks hääletama Hannes Hanso poolt. Nimelt lubas mees valituks saamise korral Kuresaarest Brüsselisse jalgrattal sõita. Loodetavasti jääb see vaid ühekordseks ürituseks, muidu ei jõuagi ta töö juurde oma inglise keele oskust tõestama.