Räkit Putini moodi

Sööme enne sinu võileivad ja pärast sööb igaüks oma võileiba.

Niimoodi suhtub võlakohustustesse ka Dmitri Nikolajev, kes saabus Tallinnasse Venemaa presidendi Vladimir Putini käsuga täita riigieelarvet VEBi kümne aasta taguste võlgade sissenõudmisega.

Offshore-firmat Cleyder Projects juhtiv Nikolajev ütles eile, et Venemaa välismajanduspank VEB on talle võlgade sissenõudmiseks üle andnud nimekirja Nõukogude Liidu lõpuaastatel VEBist laenu saanud kuueteistkümne Eesti ettevõttega, mille võlasumma ulatus eelmise aasta lõpuks tema andmetel 740 miljoni kroonini, kirjutab Äripäev.

Välismajanduspanga agendid nõuavad kümneid miljoneid kroone muu hulgas ASidelt Kristine Center, Kunda Tehastelt ja ka Tartu Ülikoolilt, sest VEBilt Eesti ettevõtetele laenatud summad kajastuvad Venemaa riigieelarve bilansis.

Nikolajev ütles, et ta soovib 64 miljoni kroonise võla katteks üle võtta ASile Kristine Center kuuluva ettevõtte Eesti Fosforiit territooriumi, kuhu on planeeritud suurejooneline tööstus- ja logistikakeskus. Mees kavatseb kätte saada ka Tartu Ülikool laenatud ligi 0,9 miljonit dollarit meditsiinitehnika ostmiseks. “Luksusliku esindusauto ostmine rektori poolt veenis mind, et Tartu Ülikool on suuteline oma kohustusi täitma,” ütles Nikolajev. Ta peab silmas rektori ligi pool miljonit krooni maksnud Volvot S-80.

Aga Eesti võileib? VEBi jäi 1992. aastal kinni ligi 67 miljonit dollarit. Põhiosa sellest summast asus Balti Ühispanga (UBB) ja Põhja-Eesti Aktsiapanga (PEAP) kontodel Moskvas. Sama saatus tabas ka Läti ettevõtete ja pankade kontosid. Too hetk oli Eesti pangandusele kriitiline. Moskvasse oli kinni jäänud üle 800 miljoni krooni, mis moodustas umbes kolmandiku äsja käibele lastud rahast.

Eesti Pank (Urmas Kaju isikus) visandas kiiruga kava, mille kohaselt võttis Riigikogu 1993. aasta jaanuaris vastu otsuse moodustada Eesti Panga juurde VEBis blokeeritud summadest Riiklik VEB-Fond. Viimane pidi otsima lahendusi külmutatud kontode lahtisulatamiseks. 1993. aasta 22. jaanuaril emiteeris valitsus 300 miljoni krooni väärtuses võlakirju ja ostis nende arvelt VEB-sertifikaate 125 miljoni krooni eest PEAPilt ning 132 miljoni krooni eest UBBlt. Ülejäänud võlakirjade arvel, mida oli 43 miljoni krooni väärtuses, moodustas valitsus nimetatud pankade ühendamise teel loodud Põhja-Eesti Panga (PEP) aktsiakapitali.

Neli aastat üritas Eesti Pank firmade raha Moskvast kätte saada. Mitu delegatsiooni külastas Venemaa keskpanka ja VEB-i, kuid tulemusteta. Moskvas öeldi otsesõnu, et tegemist on poliitilise küsimusega. Kui Eesti riik võtab ühe osa N. Liidu välisvõlast enda kanda, siis ehk tuleb kõne alla kinnikülmutatud raha vabastamine. 1997. aastast alates on VEB-Fond püüdnud probleemi lahendada nõuete müügi teel ja see taktika on olnud edukas. «Seitse aastat tagasi külmutatud 67 miljonist dollarist on VEB-Fondi jäänud vaid 20 miljonit dollarit ehk 300 miljonit krooni,» ütles fondi tegevdirektor Vladimir Mihailov Luubile. Selle raha üle jätkuvad läbirääkimised.

1990te alguses külmutatud VEBi rahad põhjustasid Eesti esimese tõsise pankrottide- ja väikeettevõtjate laostumiste laine. Samal ajal kui tekkis Eesti ettevõtete võlgnevus VEBile, külmutas pank 1991. aastal 0,35–1,2 miljardi krooni väärtuses Eesti valitsuse, kommertspankade ja Eesti Panga vahendeid, arvestades selle Eesti NSV osaks Nõukogude Liidu välisvõla tasumisel. See tähendas hävingut paljudele Eesti finantsgeeniustele nagu Valja Porfirjev, Tiit Järve, Sulo Muldia, Peeter Luik jt.

Eesti advokaadid ei pea Vene laenuemissari ähvardusi väga tõsiseltvõetavaks. VEBi nõue on riikidevaheline probleem, mille peab lahendama valitsus, sest Venemaa pangas on külmutatud Eesti ettevõtete vahendid, ütles Kristine Centeri nõukogu esimees Margus Reinsalu. Laenu võttis riik, mitte Tartu Ülikool, ütleb TÜ rahandusosakonna juhataja Külli Tiigimäe.

Kas Eesti peaks Putini võlanõudmistele vastu hakkama või heanaaberlikud suhted rohkem väärt kui need mõnikümmend miljonit?