Raivo Vetik: Venemaa roll pronkskriisis
Kui eeldada, et Venemaa on tõepoolest huvitatud Eesti ühiskonna sisemisest ebastabiilsusest, siis milline võiks olla ratsionaalne tegevusstrateegia selle eesmärgi saavutamiseks? Analüüsides pronkssõduri teisaldamisega seotud sündmusi võib välja tuua järgmised nimetatud eesmärgi saavutamist toetavad arengud.
Esiteks, äärmusrühmituste tegevus aktualiseerib pronkssõduri vastandlikud tähendused eestlaste ja mitte-eestlaste jaoks, st eestlaste teadvuses aktualiseerub pronkssõdur okupatsiooni sümbolina, mis tuleb kindlasti teisaldada, mitte-eestlaste jaoks aga muutub see nende identiteedi kandvaks osaks, mida peab kõigi vahenditega kaitsma.
Teiseks, monumendi teisaldamise kavandamine ja läbiviimine Eesti valitsuse poolt mobiliseerib kogu ühiskonna, haarates konflikti peale äärmusrühmituste ka tavaelus pigem mõõdukust ja vastastikust partnerlust pooldavad inimesed.
Kolmandaks, hüppeliselt suurenenud ebastabiilsus ja ühiskonna polariseerumine hakkavad pärast pronkssõduri teisaldamist takistama leppimisprotsessi ja mõlemalt poolt oma vastutuse tunnistamist tehtud vigade eest. See muudab tekkinud ebastabiilsuse ühiskonna püsivaks tunnuseks, muutes Eesti väljastpoolt kergesti mõjutatavaks.
Kirjeldatud hüpoteetiline tegevusstsenaarium koosneb kolmest faasist, mis kõik eeldavad omaette analüüsi. Siinkohal sõnastame vaid mõned edasise analüüsi seisukohalt olulised küsimused.
Esimese faasi puhul tuleb arvestada, et monumendid ei ole iseenesest millegi poolt või vastu ja neil ei ole ajas muutumatut olemust, st nende konkreetne tähendus konstrueeritakse alati teatud toimijate poolt kindlas sotsiaalses kontekstis. Seega tuleb küsida, kes ja missuguste tegevuste kaudu aktualiseeris pronkssõduri ühelt poolt eestlastele vaenuliku sümbolina ja teiselt poolt mitte-eestlastele nende identiteedi alusena.
Esimese lähendusena võib välja tuua mõned kõige silmatorkavamad sammud, mis aitasid kaasa pronkssõduri vastandlike tähenduste aktualiseerumisele: Eesti lipu viimine pronkssõduri juurde eelmise aasta 9. mail rahvuslaste poolt, selle maharebimine võidupüha tähistavate mitte-eestlaste poolt, kogu sündmuse paiskamine meediasse Eesti Vabariiki teotavas võtmes ning äärmusrahvuslaste meedias võimendatud lubadused pronkssõdur õhku lasta, kui valitsus seda ei teisalda.
Nimetatud tegevuste ja nendele järgnenud reaktsioonide kaudu omistati oma sisegrupile positiivsed ja välisgrupile negatiivsed väärtused väga emotsionaalses vormis, mis valmistas ette aprillikriisi sotsiaal-psühholoogilised eeldused.
Teise faasi analüüsi lähtealuseks on etnotsentriliste hoiakute hüppeline tugevnemine Eesti ühiskonnas viimastel aastatel, mida ei kinnita mitte ainult pronkssõduri ümber toimuv, vaid ka mitmed arvamusuuringud. Sellises olukorras olnuks valitsuse adekvaatne strateegia aktiivselt maandada nii eestlaste kui ka venelaste vastastikuseid hirme, mitte lasta võimendada neid ajalooliste sündmuste tõlgendusi ja tähendusi, mis lõhestavad ühiskonda.
Riigikogu valimiste eelses kontekstis valitsust juhtinud Reformierakond seda ei teinud, vaid asus hoopis selliseid hoiakuid ise võimendama. Lubadus pronkssõdur teisaldada mobiliseeris eestlased seda toetama ning venekeelse elanikkonna seda kaitsma. Reaalne pronkssõduri teisaldamine tekitas aga prognoositava vägivaldse vastuhaku, mille mahasurumiseks tuli kasutada jõudu.
Asjaolu, et teisaldamine toimus öösel saladuskatte all ning kõiki eelnevaid vastupidiseid lubadusi eirates, kinnistas venekeelse elanikkonna arusaama, et Eesti valitsus on nende suhtes valmis kasutama ka otsest valet ja vägivalda. See on tekitanud hirmusündroomi, mida Eestis ei ole juba palju aastaid olnud ja mis hakkab edasisi arenguid väga oluliselt mõjutama.
Sündmuste kolmandas faasis kinnistati tekkinud ebastabiilsus ühiskonna püsiva omadusena võimalike lahenduste blokeerimise kaudu. Siin võib välja tuua kolm olulisemat tegevust — Vene duumasaadikute nõudmine, et Eesti valitsus asutks tagasi, Eesti saatkonna ründamine Moskvas noorteliikumise Naši poolt ning küberrünnakud Eesti riigiasutuste vastu.
Nende sammudega tekitati objektiivselt olukord, milles valitsusel muutus väga keerukaks oma vigu tunnistada ja nende eest vastutus võtta, kuna eestlaste toetus valitsusele ja sõbralike välisriikide toetus Eesti riigile suurenesid hüppeliselt.
Arvamus, et tegemist oli Venemaa poolt läbimõtlemata sammudega, ei kannata kriitikat, sest kui eeldada, et pingete tekitamise taga on Venemaa, siis on ebajärjekindel väita, et sündmuste haripunktis teeb ta samme, mis on juhuslikud. Pigem on see osa laiemast kalkulatsioonist, mis kokkuvõttes annab Venemaale paremad võimalused Eesti asjadesse sekkuda ka tulevikus talle sobival hetkel.
Raivo Vetik juhtis kuuest sotsiaalteadlasest koosnevat töörühma, mis esitles sel nädalal rahvastikuministri büroo ja mitte-eestlaste integratsiooni sihtasutuse tellimusel valminud uuringut aprillikriisi kohta (toim).
