Raivo Palmaru: ERR nagu error

 (101)
ERR-5
Foto: Ilmar Saabas

See, mis rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu riigikogu menetlusse esitamisele järgnes, on oi kui tuttav. Kas panite tähele, kuidas rahvusringhäälingu juhatuse esimees Margus Allikmaa ruttas niipea, kui see õudust äratav sõnum temani jõudis, avalikkusele teatama, et ringhäälinguseadus toimib hästi ja selle muutmiseks puudub põhjus.

Tema sõnul pole ERR-il erapooletusega probleeme ja üleüldse on kõik suurepärane. Marju Lauristin otsis välja eelnõu kõige nõrgema koha ja asus seda materdama. Ringhäälingunõukogu esimees Andres Jõesaar aga kasutas juhust, et esitada veel kord oma kinnismõte, mida ta on juba aastaid serveerinud: Keskerakond tahab ringhäälingut kontrollida! Televaatajate kõrgeimalt esindajalt ootaks küll pisut nüansirikkamat esitust, aga kust seda võtta.

Ehkki ajakirjanduse hea tava näeb ette, et konflikti sisaldava materjali puhul kuulatakse ära kõik osapooled, ei antud eelnõu esitajatele sõna. Nii palju siis tasakaalustatusest.

Vanemad inimesed ehk mäletavad praeguse rahvusringhäälingu seaduse sündi. Esitasin 2005. aasta sügisel [Palmaru oli siis kultuuriminister -toim] eelnõu, mida võis vabalt nimetada Euroopa tolle hetke üheks kõige eesrindlikumaks. Sellele oli lõpliku kuju andnud Euroopa Ringhäälingute Liidu õigusosakonna direktor dr Werner Rumphorst.

See seadus pidi oluliselt suurendama avalik-õigusliku ringhäälingu sõltumatust ning kindlustama talle stabiilse ja samas maksimaalset sõltumatust tagava rahabaasi. Eestile tüüpiliselt kuulutati aga Euroopa ühe parima asjatundja kirjutatud eelnõu pururumalaks ja lasti põhja. Söandan väita, et see oli Eesti viimase kümnendi üks olulisemaid tagasilööke, mille mõju annab end veel pikka aega tunda.

2007. aasta 18. jaanuaril võeti vastu uus, „laiapõhjalise“ töögrupi ette valmistatud seadus. Ja sama aasta mais, peagi pärast valitsusevahetust, juhtus see, mille eest olin hoiatanud: rahvusringhäälingut „valiti“ juhtima võimuerakonna poliitik Margus Allikmaa.

Ja mida me näeme? 2007. aasta mais, kui ERR moodustati, oli ETV vaatamisaja osakaal 18,1 protsenti kogu vaatamisajast. 2008. aasta juuliks vähenes see 11,8 protsendini. Isegi Pervõi Baltiiski Kanal (PBK) läks sellal ETV-st mööda. Olukord paranes mõnevõrra masu ajal, kui reklaamimahu vähenemine hakkas kommertskanaleid pigistama. See suurendas huvi ETV vastu: 2008. aasta detsembris pühendasid vaatajad talle 17,2 protsenti ja 2009. jaanuaris koguni 19,4 protsenti televiisori ees veedetud ajast.

Kuid vaatamata reklaamimahu vähenemisele kosusid kommertstelejaamad ruttu, ETV vaatamisaja osakaal aga hakkas 2009. aasta märtsis uuesti sulama. Ükskõik, mida sel puhul ka ei räägita, kuid fakt jääb faktiks: 2009. aasta lõpuks oli ETV jälgimisele kulunud aja osakaal 2007. aasta maiga võrreldes langenud rohkem, kui ükskõik millisel teisel Eestis nähtaval telekanalil.

Sama õnnetus seisus on ETV2: tema vaatamisaja osakaal oli detsembris 2009 1,3 protsenti, TV6-l aga 2,3 protsenti ja Kanal 11-l 1,6 protsenti.

Lühidalt, ERR saab lüüa igal rindel. Tema probleem pole mitte raha puudus, vaid suutmatus kasvatada vaadatavat meediamassi ja koos sellega oma turuosa. Vaatajaturu konkurentsi tingimustes, kus kommertskanalid suudavad auditooriumi vajadustele kiiresti, paindlikult ja väheste kuludega reageerida, on ENSV tele- ja raadiokomitee-tüüpi poliitiliselt juhitud masinavärk lootusetus olukorras.

Iseloomulik seik: kui TV3-l tekkisid 2009. aasta algul probleemid (sest televisiooni reklaamimaht vähenes 2009. aasta 1. kvartalis 29 protsenti), siis vahetati tegevjuht välja. ETV vaadatavus võib aga kukkuda kui palju tahes, ERR-i peadirektori positsioon on vankumatu, sest see on poliitiline. Võimuliit käsitleb ERR-i mitte kui avaliku teenuse pakkujat, vaid kui propagandaasutust.

Kardan küll, et niipea, kui reklaamiturg kosub, mureneb ETV vaatajaskond edasi, mistõttu pean selle jäänuki reanimeerimist lootusetuks ettevõtmiseks.

Öeldu ei tähenda, et avalikku ringhäälingut pole vaja. Vastupidi, see on üks avaliku huvi ja avaliku teenistuse mõttelaadi olulisemaid kandjaid ning tema erosioon on ühtlasi avaliku huvi erosioon. Pealegi peaks avalik ringhääling olema üks meediasüsteemi põhilisi standardite seadjaid. ENSV tele- ja raadiokomitee-tüüpi organisatsioon ei tule sellega toime.

P.S. Nende ridade autor pole riigikogu menetluse esitatud eelnõuga kuidagi seotud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare