Raivo J. Raave: Mees, kes ei mahtunud poliitikasse

 (134)

Raivo J. Raave: Mees, kes ei mahtunud poliitikasse
---

Tõnu Trubetsky kasutas oma põhiseaduslikke õigusi ja astus erakonda. Teda tabas meedia ajujaht. Kas me saame süüdistada meediat? Ei. Meedia on ühiskonna peegel.

Võib-olla saame süüdistada poliitiliste vastaste snaiprite „kojamehekuule“? Mehed tegutsesid vastavalt oma poliitilisele ja sisemisele kultuurile. Kas Tõnu tapmisähvardused olid tõsised? Loodetavasti uurivad seda pädevad organid. Võime vaid pärida, kust see kurjus meisse on saanud.

Kas saame süüdistada tuhanded anonüümseid kommentaatoreid, kes väitsid, et Trubetskyst saab märg plekk ja plekk on ta küljes igavesti. Mitte ainult. Nad väljendasid meie ühiskonna kommunikatsioonikriisi.

Tõnu löödi risti ühiskonna puuduste pärast.

Poliitika kultuursuse kadumine

Me oleme kaotanud poliitika kultuursuse ja me oleme kaotanud poliitilise kultuuri. Aga just selle taastamiseks Tõnu erakonda astuski ja kutsus kokku ka kultuurikogu. Tõnu rääkis, et poliitikasse on vaja ei midagi muud kui headust. Paljud vangutasid päid.

Talle öeldi, et valgete kinnastega poliitikat ei tee. „Aga puhaste kätega saab ometi,“ väitis Tõnu ja me tundsime, et tal on õigus. Tõnu soovitas poliitilisi vastaseid „mitte kritiseerida, vaid kiita“, sest hukkamõistmine on umbrohu külvamine omaenese aeda. Tõnu küsis, et kas me kõik, kes siin elame, ei taha korrektset poliitikat. Me nõustusime - tahame.
Tõnu plaanid olid suured. Riigikogu kandidaadina Tartus unistas ta kiirrongist Tartu ja Tallinna vahel, Tartu Toomkiriku taastamisest, Emajõe üleujutuste ohjeldamisest. Mõne jaoks olid need ideed ehk utoopilised. Ometi ei tule suurelt mõtlemata ka suuri tulemusi.

Loe veel

Tõnu valutas südant Eestis domineeriva üheülbalise ajalookäsitluse pärast, milles kangelaseks tehtud natsid, leegionärid ja metsavennad. Tõnu kaks onu teenisid Alfons Rebase pataljonis ja olid ka metsavennad. Tõnu teadis, kui kurb nende lugu oli.

Veealused karid

Tõnu isapoolne onu võitles jällegi Armia Krajowas natside vastu. Tõnu teadis ka tõeliste vabadusvõitlejate traagikat. Ta teadis, millised meeleolud valitsevad poolkinnistel noortepidudel, kus õhutatakse natsismi. Sestap üritas ta kontakte luua rahvusvähemuste: mustlaste ja juutidega. Ja tänu oma mõistmisele leidis paljudega ühise keele.

Me küll hoiatasime, et võib sellega üles ärritada natside pesa ja need on karmid vennad. Tõnu vastu, et ta pidudel näeb neid sageli ja nad peksavad rohkem tüdrukuid ja neegreid.

Mul on olnud kokkupuuteid noorte skinheadidega ja paraku on meie seadusorganite käed nende ohjeldamisel üsnagi seotud. Esiteks ei taheta Eesti riigis mingit natsiskandaali ja pealegi võib meie jõustruktuurides kohata resoneeruvat meelsust. Lootsin kunagi selles küsimuses kapo toetusele, usaldades neid, aga nende huvides oli pigem skandaali vältida, kui inimesi aidata. Taas kommunikatsioonikriis. Aga seekord päris eluohtlik.

Nii et ohvrist võib seaduse järgi ka süüdlane saada. Kui seda juriidiliselt korrektselt lavastada. Näiteks teha ühest rünnakust kaks erinevat episoodi: natsirünnak nimetada noorte sagimiseks ja vasturünnak kehavigastuste tekitamiseks jne. Ja uurida ainult teist episoodi, kus pole oluline, kes ja kui palju oli ründajaid, vaid tulemus: natsipealik sai häbiväärselt kere peale.

Süüdlaste lavastamine on kakluses imelihtne. Heade ja kalliste advokaatideta on seejärel raske õigust saada ja kättemaksuähvardused jäävad aastateks. Igatahes pole sellest tervisele kasulik rääkida. Seda ei tee ka Tõnu.

Tean noormeest, keda natsid ründasid kaks korda ja grupiviisiliselt ja ta sai üksi mõlemal juhul kurjamite vastu, aga seadus lavastas ta ikka süüdi. Noormees kandis oma karistuse, aga nüüd elab üsna sordiini all. Ütleb, et ta ei kardagi neid natse, vaid seda, et mis ta iganes ka teeks – pärast on ikka tema süüdi. Traagiline topeltkogemus.

Mahavaikitud ja mahitatud terror ühiskonnas. Mis ometi peitub meie kollektiivses alateadvuses? Miks meie kangelased on natsid, leegionärid ja metsavennad?

Mida külvad, seda lõikad

Mees, kes tahtis Eesti poliitikat parandada, sunniti lahkuma tagakiusu ja tapmisähvardustega. Isegi pere ei jäetud puutumata. Kõigele vaatamata on temast saanud vägilane. Mees, kes üritas uskumatut – muuta Eesti poliitikat paremaks, inimlikumaks.

Kui tahame edasi elada, siis oleks korrektne poliitik juba suur võit.
Aga pisitilluke pill „vürst Trubetski headust“ võiks poliitika teha taas selleks, mis ta traditsioonis oli. Politeyaks – inimese kõrgeimaks tegevusvormiks, mida iseloomustavad vastutus, väärikus, suuremeelsus ja teised unustatud voorused.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare