Olgu tegemist turvameeste vägivallatsemisega ööklubis või riigireeturi kaitsestrateegiaga, korruptsioonis kahtlustatute pealtkuulamismaterjalide või võika kuriteo üksikasjadega - uudis ei sünni ajakirjanike endi poolt tehtava uurijatöö tulemusena, vaid tänu sellele, et kellelgi ajakirjanikest on kusagil n-ö käsi sees.

Pärast mõnda suuremat sorti leket käivitub aga ühe või teise (tihti poliitilise) osapoole eestvedamisel üks suur nutt ja hala teemal "kes lekitas ja miks?". Võimalusi on enam-vähem kolm kuni neli: prokuratuur, kaitse- või tavaline politsei, advokaadid või kõrged riigiametnikud ning poliitikud, kes peavad tänu oma positsioonile uurimisega kursis olema.

Viimaste suurte lekete puhul on mõned toimetused püüdnud ka lekkeid uurida, kuid üldjuhul on see takerdunud jõustruktuuride ning poliitikute ringkaitsesse. Prokuratuur ütleb, et meie ei lekita, politsei ütleb, et meie ei lekita, poliitikud ütlevad, et meie ei lekita. Niisiis tundub, et sõelale jäävat ainult advokaadid.

Nii ongi praegu väljatöötamisel mõned seadusemuudatused, millega võidakse piirata advokaatide juurdepääsu uurimismaterjalidele, et vältida nende lekitamist ajakirjandusse.

Tegemist on totaalselt variserliku ettevõtmisega, mis kindlasti ei lõpeta materjalide lekkeid ajakirjandusse, küll aga püüab ametlikke jõustruktuure tegelikkusest kenamana paista lasta.

Öelgu prokuratuurid, politseinikud ja poliitikud mida tahes, kõik nad lekitavad mingil hetkel kuritöö üksikasju, salvestisi-jäädvustusi, uurimistoimikuid ja protokolle. Loomulikult teevad seda ka advokaadid, kuid sugugi mitte iga kord.

Lekitamise põhjusedki on erinevad: mõnikord lihtsalt tuttavale ajakirjanikule sõbramehe poolest, teinekord konkureeriva ametkonna mustamiseks, kolmandal juhul puhtpoliitilistel kaalutlustel.

Põhjused on erinevad, aga üks on kindel. Kõik lekitavad. Absoluutselt kõik.