Kohtuotsuseni on ametlikult süütu ka Ivo Parbus. Tundes keskerakondlikku mõtteviisi võib ta oma erakonna silmis vabalt süütu olla ka pärast võimalikke süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Tundes avalikkuse mõtteviisi võib ta aga avalikkuse silmis vabalt süüdi olla ka pärast võimalikke õigeksmõistvaid kohtuotsuseid.

Omamoodi tuksis on Ivo Parbuse avalik kuvand seega nii või teisiti. Hea, et pereisa sellega ise niivõrd sina peal on, et teleintervjuus ütleb „mind ei morjenda, kui mind mingis kommentaariumis kaabakaks sõimatakse“. Meelekindlus on ihaldusväärne omadus ning perekonnainimesele on seda eriti vaja — vastasel juhul kannatab rohkem kui üks inimene.

Kõige kummalisem kogu loo juures on aga hoopis Tallinna linna tegevus Parbuse tööle ennistamisel. Parbus ennistati just nimelt tööle, aga mitte ametisse.

Linna põhjendus Ivo Parbuse istutamisele kesklinna linnaosa avalike suhete korraldaja kohale on kummastav: „kuna avalik huvi on nii palju suur, siis me endisel kujul ei jätka“. Tegelikult ütleb linn muidugi ridade vahel, et Parbusele esitatud kahtlustus on õõnestanud abilinnapea Taavi Aasa nõuniku ametikoha avalikku kuvandit ning et see ei jätkuks, toimetatakse mees vaikselt vasakule.

Siin on ainult üks aga. Kuigi linn ja seda valitsev erakond vannub igal võimalikul juhul toetust oma ustavale liikmele, tähendab Parbuse piltlikult öeldes vankrist odaks toimetamine seda, et kaudselt mõistetakse ta juba süüdi. Vastasel juhul oleks ju mees kindlalt oma endisesse ametisse seatud ning uhkelt teatatud, et meie ei muuda midagi enne, kui kõige kõrgema astme kohtuotsus käes on.

Mul pole vähimatki aimu, mida Ivo Parbus tegi või tegemata jättis. Aga üks on kindel — omad ohverdasid ta.