Rain Kooli: Kuidas sotsialist Jaagust puudlike sai

 (66)
Rain Kooli: Kuidas sotsialist Jaagust puudlike sai
Foto: erakogu

Oli kunagi üks noor sotsialist, kes juhtis ühe keskmise väikeriigi pealinnas oma erakonna piirkondlikku ühingut. Noore sotsialisti erakonnal oli vaenlane, pealinnas võimul olev palju palju suurem erakond. Noor sotsialist leidis, et tema kohus on teha kõik, mis võimalik, et võimutsejaid hurjutada, heidutada ja pilgata.

Noor sotsialist, nimeks Jaak, oli osav uue meedia kasutaja. Küll tema blogis ja küll tema saatis elektronkirju. Pruukis võimuerakonnal astuda kas või pisitilluke kahtlasena tunduv samm, kui Jaak oli juba platsis, virtuaalsed hambad pestud ja teravad, et need linnavalitsejate säärde lüüa.

Jaak lõrises ja haukus oma veebipäevikus isegi nii, et isandad ta korra kohtupinki tahtsid tirida. Olla teine liiale läinud ja suure suuga sellist öelnud, mida isandad tundsid oma au ja uhkuse pihta käivat. Kohus vaatas võimumeeste avalduse läbi ja ütles Jaagule, et too võib rahulikult pealinna tänavatel edasi kulgeda. Polevat too ütlemine nii hull midagi.

Siis aga koitis üks vihmasevõitu sügiskuu ning sotsialist Jaagu erakond, nagu ka mitmed teised, osales valimistel. Ega neil seal väga hästi ei läinud, aga senised linnaisandad, kelle rahvas uuesti pukki oli upitanud, mõtlesid, et äkki paistaks ilusam välja, kui seekord mõne pisema seltskonna omale küljesoojendajaks võtaks. Jäi võimumeeste terav pilk Jaagu erakonnal pidama - tolle silmis tabati ära pisikene ootusärev säde, mis "võta mind, võta mind!" pidi tähendama.

Ei läinud kuigi kaua, kui Jaagu erakond sai kutse esimesele kohtingule. Esimesest kohvitamisest sai teine, kolmas... neljas. Jaak sai ka murumängudest osa, istus suuremate seltsis laua taga ja oli nagu päris tegija. Ja ennäe imet, juba mõne päevaga olid võimukõneluste maagiline õhkkond ja kohvimärjuke oma töö teinud.

Võimumehed tegid ju vahepeal oma vanu tempe edasi. Panid oma mehe, tuntud hampelmanni, sõbramehe poolest sooja koha peale. Otsustasid, et lasevad linnarahva raha edasi tuulde, teevad selle eest kolekalli teevee. Ikka selliseid asju, mille eest Jaak oleks varem oma päeviku kummi kirjutanud ja meedial kõrvad lukku pasundanud.

Aga nüüd... Kadunud olid terjerlik urin ja hauk. Jaagust oli korraga saanud viks ja viisakas puudel. Tema suust kostis ainult lipitsevat niutsumist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare