7.23
Postkasti on potsatanud ammuse semu Allan Lahi meil. Tema nimelt on nupukas majandusmees ja arvutas mu palve peale välja, et kes siis on tegelikult laulu- ja tantsupeo suurim sponsor. Loomulikult laulja ja tantsija ise! Ning veel millises summas.

Appikene!

Kui riik panustab umbes kolme miljon euroga ja ametlikult sponsoriteks kuulutatud sama paljuga, siis lauljate-tantsijate panus on tegelikult pea kaks korda suurem, mis vääriks me kõigi nimede suisa kuldtähtedega auraamatusse raiumist.

Allani meil ja arvutus on sellised: „Rehkendasin peoliste investeeringu üle. Aluseks Statistikaameti ametlik 2014. aasta I kvartali keskmine brutotunnipalk ning Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse kodulehel avaldatud andmed peoliste arvu kohta. 

Arvestasin lapsi samas kaalus täiskasvanutega, sest pidu luuakse ju võrdselt. Kõige raskem oli saada hinnangut mudilaskooride kohta. Jätsin välja 4000 mudilaskooride lauljat, kes saabuvad alles pühapäeval. Samuti ei rehkendanud investeeringu sisse laupäeva-pühapäeva. 

Kokku loobuvad peolised seega 5,15 miljonist eurost palgast ja 6,9 miljonist eurost palgafondist (palk koos sotsiaalmaksudega). 

Arvestades, et jätkusuutlike organisatsioonide puhul ei ületa palgafond 50% loodavast lisaväärtusest, võib peoliste investeeringuks lugeda kokku min 14 miljonit eurot.“

Ohkama võtab ja uhkeks teeb.
Ühtaegu.

8.35
Tallinna tänavatele laotab end tasapisi ringi pidulistest koosnev lõngakera, et pärispeoks vapustavaks linikuks saada. Tulevad kollasärgilised neiud. Astuvad sinisärgilised teismelised. Löntsivad vist pikka pidu pannud hallides riietes mehed. Tantsijaid poetub koolidest ja kodudest, sammud suunatud nii Kalevi kui ka teiste staadionite poole.
Kõlarid juba krabisevad juhtide juhendamise ja hüüatuste ootel.

9.40
Kalevi staadion. See plats vapustab alati. Sipelgatena sebivad tantsijate hordid. Jooksevad ja joonduvad. Kohe-kohe on meie kord. Õhus on millegi suure ja ilusa ootust.
Kalevi staadioni on kiidetud ja laidetud. Ülistatud ja ebasobivuse pärast põlatud. Aga paremat pole ikka veel leitud. Kuigi jah, mõlemad viimased kultuuriministrid Lang ja Tiidus on lubanud – tantsijad saavad omale uue, multifunktsionaalse staadioni. Head, et lubavadki. Tantsutaat Ullo Toomi suur unistus on juba poolsada aastat ootel.

9.55
Koguneme väljaku äärtesse. Oma märkide juurde, et õigel hetkel, väärtuslikku aega kokku hoides õigesse paika tormata.
Staadion me ümber aga kolksub ja kilksub. Veel tehakse viimast lihvi lisatribüünide juures. Kasvab ka orkestrilava Tuletorni ees.

10.03
Märgid ja märgid, need on kõige tähtsamad. Pealegi on nüüd siin märke maas hoopis enam kui eilsel kodusel harjutusstaadionil.
„Kõik kastinurgad on tähistatud nelja halli knopkaga,“ annab juhi hääl üle väljaku teada. „See on lähteasend,“ lisab tantsu „Koostegemise lugu“ lavastaja Rauno Zubko. Tema käe all on korraga enam kui 2000 tantsijat. Täpsustatuna – 1024 vanaema ja vanaisa koos 1024 lapselapsega. Põnev lahendus.
Tunne on justkui sprinteril enne starti.

10.09
Matemaatiline ime jätkub sõnadega, et sina pead olema 56. märgi peal ja sina hoopis siin selle märgi kõrval. Tantsuvõõrale kõlab see kui hiina keel. Tantsijale aga mitte. Just õiges kohas olemine on tantsu sündimise alus.

10.38
Kuhu ei ulatu tantsujuhi silm, seal kantseldab tantsijate merd tantsulegend Henn Tiivel, seekord assistendi ametis. Jookseb, suur pakk jooniseid, justkui pastoril piibliraamat pihus. Vaatab joonist ja jookseb edasi. Siis lehitseb, jagab korraldusi ja taas on tal silkamishoog sees, et uue rühma juurde jõuda.
Või siis tuleb esitamisele kogunisti hiigelpikk, vaid Tiivelile omane samm, mida kadestaks tõenäoliselt iga maamõõtja.

10.39
„No ma ei saa sugugi aru kui öeldakse, et ühtepidi ja teisipidi, no mitte ei saa,“ Tiivel on rahutu ja otsib tõde, mis peab korralikuks jooniseks saama.
Korraga lööb vanameister särama kui ammuoodatud ja pilvede vahele kadunud päikene. „Paariliste vahel on knopka!“ Nii ta kordab. Astub uue tantsupaari juurde ja kordab taas.
„Paariliste vahel on knopka.“ Tõdemus lendab kui kulutuli üle staadioni. Seda korratakse kui vannet. Sosinal või suisa kõvahäälselt.
Tõehetk – paariliste vahel on knopka.
Tants võib viimaks alata.

11.04
Pilved muutuvad tumedamaks ja hoogsalt kalpsavad tantsijad heidavad aina tihtimini pilke taevasse.
Neis pilkudes on vähe lootust.

11.11
Algav sadu tõmbab kõigile osalistele justkui kõrvaklapid pähe ja prillid silmadele. No kuidagi ei leita „Koostegemise“ tarbeks õigeid kohti. Apaatia koos vihmakeepide krabinaga.

11.21
„Vaikust, vaikust, vaikust.“ Juhtide häältes on pahurust ja nõudlikkust, sest vihmast morjendet ning kohtade leidmisest segaduses tantsurahvas sumiseb aina valjemalt.
Tegelikult on see iga peo eel tavaline hetk, mil käima läheb paanikaosakond.

11.32
Sajab.
Read ei saa veel ikka paika. Sajad tantsijad kahest tuhandest ei suuda oma õiget paika leida.
Sajab.

11.55
Vahetame Kalevi peaväljaku harjutusstaadioni vastu. Ikka pole veel joonised nii paigas, et tantsida saaks.
Koolilapsed, kes lühikestes pükstes pälvivad kaastundlikke pilke.
Keepideta teismelised veelgi enam.
Sajab.

12.05
Hall on taevas ja hall on maa, sajab ja sajab lõpmata.
Klassiku tsiteerimine ei aita.
Sajab.
Me otsime endiselt väljakul selgust.
Sajab.

12.07
12.27
13.07
13.27
14.07
No arvake ära, mis toimub? Sajab, ikka sajab. Harjutusväljakud on muutunud vihmakeepide paraadiks. Juhid innustavad. Keebistaetud kõrvadega rahvas aga kuuleb aina vähem. Õnneks on sooja ikkagi nii Aafrika talveöö ehk Eesti südasuve mõõtu – 15 kraadi. Tantsurahvas ei jahtu. Vähemasti sisemiselt veel mitte.

14.17
Lõunapaus kodustaadionil. Hernesupp.
„Ma olen suur poiss, andke, palun, kaks tükki leiba,“ mainin supijagajale.
Ta nägu on kurvemgi kui vihma ladistav taevas.
„Ei tohi, pole ette nähtud,“ nii ta ütleb ja poetab teise leivatükikese.

14.57
Kadri Valner, Maanteemuuseumi direktriss ja kuulus tantsuajakirjanik, kes võitles kõigile tantsijaile välja õiguse Tuljakut tantsida, teab tantsupeo suurimat saladust.
Kostab naerulsui vihmakeebi alt: „Nüüd saame viis aastat meenutada kui suure vihmaga me ikkagi proovi tegime!“

15.05
Trammis sõitjad vaatavad uskumatul ilmel seda tuhandepäist tantsijatemerd, kes Rannavärava veerel aina süvenevas vihmasajus samme harjutab. Vihma eest varju pakkuvate trammiakende tagant piilujale on väljakul avanev pilt justkui ilmutus teisest ilmast.
Pealegi – seda kõike tehakse ju omast vabast ajast. Puhkuse arvelt, või siis tööpäevast tükikesi näpistades, ise peale makstes. Mäletate ju päeva alguse arvutust?

15.16
Kui niiskus võimust võtab ja juhipuldis seisjal tähtsast joonisteraamatust pildid laiali ajab on abi alati väljakul varnast võtta.
Tublid tantsijad, kes igasuguste juhtimistöödega ametis haaravad oma kotikestest marssalikepid ja kukuvad nendega usinasti vehkima.
Meie „Tarva tammedes“ toimetab usinast kõvahäälne päästespetsialist Maido Nõlvak, kes lükkab ja tõmbab inimesi paikadesse, mida paslikuks peab, õpetab ja seletab. Innustununult.
Pakkudes tublit konkurentsi Kivimäe naaberrühma väsimatule tagantlükkajale, lõvi- ja punklakaga Tõnu Pomerantsile, kes oli kunagine „Sõpruse“ juhttantsija.
Kõikjal on omad tegijad.
Tõsi, alati ei lähe nende arusaamad ja ennustused toimuva kohta kokku suurte juhtide omaga. Aga ega siis sellepärast tasu veel andeid vaha all hoida.
Sajab.

16.30
Imede ime on ses vihmasajus sündinud. Joonised hakkavadki paika saama. Ja mitte üksnes seistes vaid ka liikudes! Mõnelgi tantsul on juba mõningane tantsu nägu.

16.47
Ei, me ei taha näha staadioniomanike nägusid sel tunnil! Veel hommikupoolikul roheliselt õilmitsenud pinnast on saanud muda jõgede tanner ja sogavoogude asupaik. Igal tantsusammuga, mis ikka aina paremini välja tulevad, hävineb tükk muru. Muutub rohekate rohulibledega pruuniks massiks.
Sajab.

17.01
„Minge kuivatage end nüüd ära. Homme alustame siinsamas kell kümme, teatab suur juht Ülo Luht. „Ja kolmveerand kaksteist oleme me oma tantsudega nii hästi valmis, et võime või Kadriorgu presidendi palee ette minna!“

17.02
Lirts, lörts, tilk, tilk.
Lörts, lirts, tilk, tilk.
Tuhandepäine silmini läbivettinud tantsurahva parv astub kodu poole.

18.22
Koolimajad muutuvad pesukuivatusareenideks. Kellel nutti olnud pesunöör kaasa võtta saab oma hilbud hõlpsasti rippuma panna. Kellel aastatetaguseid kogemusi varnast võtta pole, peab leppima toolileenide, kardinapuude, radiaatoriveerte ja ukselinkidega.
Tantsurahva fantaasia on piireületav.
Peaasi kui kõik hommikuks ära kuivaks.