Prof. Habib: Essee riigist + weekend piinakambris

Riik peab esimeses järjekorras lähtuma sujuvuse printsiibist. Tegema otsused mida on lihtne täita ja mis õlitavad riiki. Teiseks arvestama inimlikkusega, sest ilma inimlikkuseta on riik mõttetu ja kole. Ja alles kolmandaks tuleb arvestada õiglust. Sest õiglus on vaieldav, subjektiivne ja tavaliselt räägitakse õiglusest ainult ahnuse sunnil.

Õiglusest räägivad kõige rohkem sellised Kuuno tüüpi väliseestlased, kelle näpud sügelevad mõne maa või maja järele. Ja kui nad selle maja kätte, saavad ajavad nad kõik inimesed dihlofossiga sealt majast välja. Ja edasine on riigi mure justkui riigil poleks midagi targemat teha. Võiks ju vaielda, et ilma kütmata oleks maja ära mädanenud, aga mis sa ikka lolliga vaidled kui raha pole.

Ja siis apelleerivad õiglusele ametnikud kellest soovitakse vabaneda. Nad kiunuvad meedias, kulutavad meeletult kohtumaja uksi ja pistavad pärast tasku meeletult riigi raha. Türgi sultan või Hiina keiser teeks sellised lihtsalt peajagu lühemaks ja rahu majas. Aga Lennu–taadu ei tee kärbselegi liiga.

Aga kui riik arvestab ainult sujuvusega, siis keedetakse pensionäridest odavat seepi ja tehakse kodututest väetist. Ja meie pesku ennast pärast selle seebiga. Ja andku kõik oma raha muudkui riigikassasse.

Aga kui riik lähtub liialt inimlikkusest, siis üritavad kõik palju põdeda, longata ja tudiseda. Suhkur läheb tshekkide peale ja häbelikest asotsiaalidest saavad jälle ärplevad lugupeetud joodikud.

Sellepärast ütlen, enne kui riiki teha, peab olema normaalne kontseptsioon. Praegu on suurtel liialt lihtne. Väikestel on raske alustada ja püsida. Väikeste kaudu jaotuks raha ühtlasemalt. Kontrastid väheneks, ostujõud tarbimine suureneks. Kapitali väljavool väheneks. Kontrastid väheneks, riigil vähem probleeme. Suurtel on eelised — raha koondub vähestele, läheb välja, ostujõud saab otsa, probleemid jäävad riigile.
Olgu aitab jamast, läheme asja juurde.

Weekend piinakambris ehk valu teeb vabaks

Tihtipeale algab mul nädalavahetus peavaluga. Idamaa targad ütlevad selle kohta: pingelangus. Eelmine laupäev võttis aga pingelangus üsna kohutavad vormid. Esimese hooga arvasin, et hakkan sünnitama, nii valus oli. Aga naine ütles, et mehed ei sünnita. Jah, pidin temaga nõustuma, mehed ju tõesti ei sünnita! Aga ikkagi, mis mul siis viga oli?

Sellest ei saanudki enne sotti kui kiirabiga tulid kohale kolm idamaa tarka kes ütlesid et probleem on neerukivides. Nad käskisid mul haigekassakaardi kaasa võtta ja auto peale kobida. Nii sattusingi Saatuse tahtel Meremeeste Haiglasse (Tallinnas on sihuke tore haigla).

Ja korralikult kannatav haige saab haiglas kindlasti kogemuse võrra rikkamaks. Esiteks, olles harjunud seni eksisteerima kui otsustusvõimeline täiskasvanud isane, kes seab oma sammud sinna kuhu tahab, leiab ta ennast järsku kusagilt varjuderiigist, elusate ja surnute vaheliselt määramatult alalt. Ja selline seisund harib inimest kuna aitab paremini mõista elu. Sest elu koosneb põhitõdedest, mis on verbaalselt väljendamatud pluss igasugusest jamast, millest inimesed räägivad. Ja üks korralik valu paneb inimesele tükiks ajaks aru pähe. Näiteks, miks on naised nii targad? Selle pärast, et nad sünnitavad.

Lamasin seal imelike lõhnade ja häälte sees justkui pime kutsikas turul, kuulasin Paldiski maanteel undavaid trolle ja see väline maailm tundus väga kauge, võõras ja asjassepuutumatu. Aeg–ajalt tulid sisse erinevad tibid ja torkisid minu tagumikku oma süstaldega.

Nii see kestis, kuni valud enam ei kordunud ja kontakt ümbritsevaga taastus. Töönädala alguses öeldi, et võin põhimõtteliselt välja kolida. Tänu üürikesele haiglasviibimisele oli minu üle laskunud suur filosoofiline rahu. Istusin koos süngete murelike meestega uroloogi ukse taga, et oma pabereid kätte saada. Üle minu näo venis lai naeratus nagu narkomaanil. Aeg ajalt turtsatasin naerda selgest elamise mõnust.

Inimese elu üle valitsevad kolm vägevat jõudu — need on seks, surm ja uni. Aga kahjuks ei tunnista inimene nende autoriteeti ja tõmbleb mõttetult. Näiteks seal uroloogi kabineti ukse taga oli üks vana mees, kes aja lühendamiseks hakkas juttu puhuma. Alguses rääkis ta normaalsetest asjadest — oma neerukividest ja muust sellisest, aga siis hakkas ootamatult inisema Siim Kallase ainetel. No väga tüütu on sellist jama kuulata. Üldse on tüütu kui inimesed ei räägi mitte lahedaid lugusid oma kogemustest, vaid inisevad mõttetult nagu sopalehed.

Pärast jalutasin läbi paksu metsa Stroomi randa. Väga hea oli jalutada.