Andrus Norak: Enesetapust, pro et contra

Eesti on enesetappude poolest üks maailma tippriike. Miks? Küllap on sel tegemist meie suletud iseloomu, betooni peale elama pandud loodusrahva ahastuse, ja veel palju muuga.

Inimelu väärtuse/väärtusetuse üle on ajaloos palju piike murtud. David Hume kasutas enesetapu õigustamiseks huvitavat, tänapäeval lausa ökoloogiliselt kõlavat, paralleeli. Ta ütles, et kui inimene võib jõgede voolusängi muuta ja keegi ei pea seda patuks, miks siis seda patuks peetakse kui keegi vere oma soonte voolusängist välja laseb? Plinius ja mitmed Kreeka filosoofid pidasid enesetappu suurimaks inimeseksolemise privileegiks, mida isegi jumalatel ei ole.

Enamjaolt on muidugi vastupidine suhtumine ülekaalus. Mäletan jutlust, kus jutlustaja sidus omavahel vabaabielu, vabakasvatuse ja vabasurma. Enesetappu tuleks vaadelda lähtudes kolmest aspektist: isiklikust, ühiskondlikust ja religioossest.

Isiklikul pinnal võib enesetapu kaitseks isegi argumente leida. Et kelle asi see peaks olema, mida ma oma eluga peale hakkan? Enesetapp võib olla omamoodi protestiks ühiskonna ja muude inimelu määratuste vastu, mida me muuta ei saa. See, et saame seda ühte, mis meil on, oma elu, pisut varem lõpetada kui ta muidu lõppeks. Isegi selles kontekstis ei saa religioosset külge välja jätta. Nimelt võib säärane äärmuslik eskapism olla enesetapja enese meelest pagemine Jumala juurde või vähemasti siit elust ära, sest elu on kuri ja ehk on teispoolsuses on midagi/kedagi paremat ootamas.

Puht kiretult ja meditsiiniliselt võttes võiksime enesetapuni viivat, kaaluda valu ja elutahte skaalal. Inimene tapab end siis kui valu kasvab elutahtest suuremaks. Enesetapust pääsemiseks tuleb seega kas vähendada valu või suurendada elutahet.

Inimene on sotsiaalne olend, ning enesetapp “õnnestumise” korral etteheide ja ebaõnnestumise korral nii etteheide kui appikarje. Kui keegi “asjaga” hakkama on saanud, vajavad inimesed kes maha jäid, mingit tagantjärgi diagnoosi et seda tegu mõista ja endid õigustada. Tavaliselt kuuleb siis küsimusi et noh mis tal siis oli ja vastuseid psüühilistest häiretest, haigustest, õnnetust eraelust jms. Peaasi et lahkunu saaks kuhugi kategooriasse ja oma eluga edasi.

Religioosse vaatepunkti sõnastas keskajal selgesti Thomas Aquino’st, öeldes et enesetapp on patt kuna 1) on vastuolus inimeses oleva elutahte/instinktiga; 2) kuna teeb alati haiget kaasinimestele; 3) kuna inimene pole ise endale elu andnud, siis pole tal õigust seda ka eneselt võtta. Seega on kiriku seisukohaks selge ja ühene hukkamõist. Ei maetud enesetapjat pühitsetud muldagi. Mõnedes riikides on senini seadusepügal, mis peab ka enesetappu mõrvaks ja kui enesetapja ebaõnnestub, siis pannakse ta endamõrva katse eest vangi. Kirikuisad on tegelikult enesetappu hullemaks kui teisetappu pidanud, sest teisetapu korral võib pärast veel armu saada, enesetapu puhul aga mitte. Kristliku ilmavaate kohaselt saab inimene oma väärtuse Loojalt ja ta elu on püha.

Vanas Testamendis enesetapjad on Simson, kuningas Saul, Ahitofel, Siner jt. Vana Testamendi enesetappude põhjustajateks on poliitiliste intriigide ebaõnnestumine, soov et vaenlased häbistavalt ei surmaks, laipa ei mõnitaks jms. Enesetapuviisidest on kasutusel poomine, mõõk, tulekahju ja varing.

Uues Testamendi tuntuim enesetapja on kindlasti Juudas. Apostlite tegude raamatus on juttu Filipi linna vanglaülemast, kes nähes Pauluse ja Siilase vangikongi ust lahti olevat, arvas neid põgenenud olevat ja valmistus end parasjagu mõõga otsa heitma, kui Paulus hüüdis “ÄRA TEE ENESELE KURJA!”. Kuna valvur vastutas vangide eest omaenda eluga, on ta reaktsioon mõistetav. Ilmutuse raamat räägib Jumala vihaajast, mil inimesed otsivad surma, aga see põgeneb nende eest.

Võime isegi öelda et Jeesus, kes Pühakirja järgi oli kõiges kiusatud otsekui meie, maadles ka enesetapu kiusatusega, siis kui Saatan ta templiharjale viis ja ütles: “hüppa alla, küll Jumala inglid su kinni püüavad”. Nii et Tema mõistab ja saab aru ka sinust kui sina säärase kiusatusega võitled.

Mis põhjustab siis valu elutahtest suuremaks kasvamist? Väga levinud põhjuseks on hääled ja deliiriumis nähtud kuradid, ehk muutused inimihu keemias ja psüühilised häired. Eestis kindlasti ka see, et meeste maailmas ei ole keskklassi, vaid üksnes edukad ja luuserid. Kui härra Lepikson ütleb et mees võiks ikka miljoni aastas teenida küll, siis paneb ta säärase avaldusega oma vaestele suguvendadele suure koorma ja annab nende naistele õiguse etteheitvalt küsida, “et kuidas Robert saab?” Tegelikult on asjad vastupidi ja luuserid need, kes inimelu ja elukvaliteeti vaid rahas mõõdavad. Meie ühiskonnas valitseb nagu keegi on öelnud, segu nõukogude aegsest inimesest mittehoolimisest ja ameerikalikust rambokultuurist.

Valu vähendavad ka keemilised ühendid. Isegi kohvijoomine teeb statistika järgi elu rõõmsamaks ja vähendab enesetapu tõenäosust, rääkimata medikamentidest, nagu Prozak jt. Palju aitab ka läänemaailmas levinud nõustamiskultuur ja elamine nn. mõistliku egoismi kohaselt.

Kõige olulisem on minu arvates inimelu mõtte ja mõttetuse küsimus. Sellest on põhjalikult kirjutanud. Lev Tolstoi. Võimalikud lahendid elu mõtte küsimusele: 1)inimene ei küsigi sääraseid küsimusi, lihtsalt elab, nagu elati Oblomovkas, instinktiivselt nagu loom.. ; 2) järeldab, et elu on mõttetu, seega andugem naudingutele; 3) järeldab et elu on mõttetu ja sooritab enesetapu ; 4) järeldab et elu on mõttetu, kuid ei julge sooritada enesetappu; 5) järeldab et elu on ilma Jumalata mõttetu, kuid Jumalaga mõtestatud; 6) näeb elu mõtet eneseteostuses, nagu Goethe.

Kristlasena pean viiendat lahendit neist ainsaks tegelikuks lahendiks. Näha nii elus kui elajas elamisväärset! Näha end igavese väärtusega, loova, Jumalanäolise olendina.

Ei saa giljotiiniga hambavalu ravida. Kui oled depressioonis, siis on see tunne ja tunnet ei saa ravida tundemaailmast ust tagantselja kinnilüües lahkumisega. Otsi endale kedagi, kellega rääkida, tea et sa oled väärtuslik, Sind armastatakse.