Esiteks tuleb usaldada kohalikke inimesi. Anda omavalitsustele võimalus leppida kokku piirkondlikes eelistustes, millisteks investeeringuteks vajab näiteks maakond tervikuna riigilt suuremat rahasüsti. Ja siis ka arvestada neid laiapõhjalisi kokkuleppeid. Praktikas on valitsus maakondadele ka varem investeeringuraha lubanud, kuid jätnud kokkuleppe täitmata.

Võin tuua näitena “Piirkondliku konkurentsivõime tugevdamise” meetme, millest maakondadele oli lubatud ca 10 miljoni euro suurusjärgus toetust oluliste objektide ehitamiseks - alates kergliiklusteedest ja lõpetades turismi külastuskeskustega. Põlva, Valga ja Võru maakonnale oli ette nähtud Kagu-Eesti tegevuskava raames üks miljon lisaks. Paraku täit raha need piirkonnad kunagi ei näinud, kõik lubatud miljonid ei jõudnud kohale ja rahastatud projektideski ületas omaosaluse määr mõnikord mitmekordselt algselt planeeritut. Põlvamaal jäi rahata näiteks maakondlikus prioriteetide tabelis esimesel positsioonile seatud lasketurismikeskuse arendamine Eesti mõistes unikaalsesse sisetiiru. Tegu oli nii rahvusvahelise turismi kui sisejulgeoleku mõistes märkimisväärse algatusega. Uut hingamist pikalt oodanud amortiseerunud lasketiirust on võrsunud olümpiasportlane ja Euroopa MM-i hõbemedalist Peeter Olesk ning kümneid põlvkondi tublisid laskesportlasi. Seal saavad harjutamas käia politseinikud ja kaitseliitlased.

Prioriteetide tabel polnud tehtud varuga ehk vähemolulisi objekte sinna lihtsalt igaks juhuks ei lisatud. EAS-i hindamiskomisjoni põhjendused projekti mitte toetada polnud objektiivselt veenvad - jäi mulje, et kaugel pealinnas teati kõike kohalikest oludest paremini ning maakondliku ideevooru hindamise tulemused ei lugenud midagi. See on vaid üks näide, kuid analoogseid objekte ja algatusi oli üle Eesti. See lõi kõikuma nii mõnegi omavalitsuse usu riigi lubadustesse. Maakonnatasandil tehtud kokkulepped olid piisavalt laiapõhjalised ning avatud, tehtud valikute protsess läbipaistev ja selgelt argumenteeritud. Riiklik järelevalve piirkondlike investeeringute osas võiks piirduda rahakasutuse sihtotstarbega ning mitte võtta endale lisaks topelthindamise rolli - kas objekt on ikkagi kohalikule kogukonnale vajalik või mitte.

Teiseks saab anda igale Eesti maksumaksjale võimaluse suunata näiteks üks protsent makstavast tulumaksust enda kohalikule külaseltsile, kirikukogudusele või mõnele MTÜ-le. Idee pole küll väga värske, kuid tasuks uuesti kaalumist. Seda enam, et kaasaegsete infotehnoloogiliste võimalustega pole sellist valikut ka eriti keeruline rakendada - isikustatud maksuandmed on olemas, mittetulundusühingute register samuti. Neid kahte kokku viies saab selliselt iga kodanik olla kindel, et tema maksurahast toetatakse õiget ja usaldusväärset asja. Keegi ei saa eelist ühe või teise inimese parteilise kuuluvuse tõttu ja see oleks tõeliselt kaasav eelarvejagamise protsess. Valikut saab muuta näiteks kord aastas tuludeklaratsiooni täites või e-maksuametit külastades ja see poleks kohustus, vaid täiendav võimalus algatuste toetamisel kaasa rääkida.

Kolmandaks peame oluliseks külade ja kogukondade toetamist ning annaksime riigieelarvest kohalikele omavalitsustele täiendavalt juurde ühe protsendi nende eelarvete mahust kogukondade ja külade võimestamiseks. Paneme seadusega paika minimaalse kogukondadele suunatud eelarveosa mahu. Kasutamise otstarbe ja arvestuspõhimõtted peaksid volikogud koostöös külade ja kogukondadega kokku leppima. See võib koosneda nii-öelda baasrahast ja pearahast iga külaelaniku kohta, mida saab rakendada külakiige ehituseks, külavanema tasustamiseks näiteks avahoolduse- või kogukonna autojuhiteenuse pakkujana või hoopis ürituste ja talgute korraldamiseks.

Õnneliku ja õiglase Eesti inimesed tunnevad, et nad on kodaniku tasandil riigi oluliste küsimuste lahendamisse kaasatud, neil on võimalik oma riigi arengut mõjutada ja tehtud otsused on piisavalt hästi põhjendatud. Need kolm ettepanekud lõpetaksid vajaduse korruptiivsete tunnustega skeemide järele ning vabastaksid vahendeid prioriteetseteks tegevusteks alates suurematest maakonnaobjektidest rohujuuretasandi algatusteni välja. Need pole vabariigi valitsuse või riigieelarve menetluse küsimused ja vajavad seetõttu teistsugust lähenemist.

Reaalsed probleemid ja väljakutsed, mida valitsuse ja riigikogu tasemel eelarvemenetlusega lahendada, on näiteks pikad ravijärjekorrad, hariduse ja teaduse alarahastus, vahendite nappus elupäästvatele teenustele või kohalike teede remont ja korrashoid Eestis tervikuna. 25-30 miljoni euro abil oli võimalik lahendada või saavutada oluline edasiminek mõne olulise riikliku mure lahendamiseks, millega puutuvad kokku kõik Eesti inimesed. Valitsus tunnistas, et ei suutnud pausirežiimil koalitsioonis suurtes teemades enam kokku leppida ning pudistas need vahendid laiali koalitsioonipartnerite soovide järgi. Tulemust näeme peagi - raviraha napib, teadus peab ootama, kohalikud teed jäävad enamikus valdades väga soovida.

Tõepoolest, seal "katuseraha" nimistus on ka vajalikke objekte ja tegevusi. Siiski, kas selline jagamise skeem toetab Eesti kui rahvusriigi pikaajalise arengu plaani? Pigem on see üks banaanivabariigi stiilis valitsemise mudel, kus riigikassat jagatakse oma hõimu ja lähikondsetega, et saavutada teatud ühiskonnagruppide lojaalsus. Üldiselt on selline valitsemise stiil omane kolmanda maailma arengumaadele. Kas selline saab olla pikk plaan Eestile?
Sellisel juhul pole mõistlik niisugust kehva valitsemise tava õigustada heade kavatsustega. Eelmisel nädalal palus Eesti 200 riigiprokuratuuril ametlikult uurida, kas valitsus ei rikkunud sel korral katuserahasid jagades toimingupiirangut. Sõltumata riigiprokuratuuri otsusest menetluse alustamise osas, on valitsus näidanud väga halba eeskuju õiguslike ja moraalsete piiride kompamises. Kui sellisele tegevusele ei järgne ühest hinnangut, siis võib juhtuda, et mõne aasta pärast pole meil tõepoolest enam riigieelarve, vaid koalitsiooni ühiskassa.


Varivalitsuse seisukohad:

• Poliitilise katuseraha jagamine senisel kujul tuleb lõpetada
• Teeme kolm ettepanekut läbipaistvaks ning õiglaseks rahajagamiseks
• Valitsus lahendagu üleriigilisi probleeme, mitte külakeskuste ehitusi