Palavus tappis, janu piinas. Äkki näen, et aias, teisel pool lipptara hooldab marjapõõsaid kaunis, mustapäine, pikas mustas kleidis noor naine. Teretasin ja palusin juua. Ta naeratas, ei saanud aru, mida ma tahan, ta ei vallanud vene keelt. Näitasin siis käega, kuidas ma suure sõõmu lonksan. Naine mõistis, kähku oli ta tagasi kristalse kannu ja veel kristalsema pokaaliga, kallas selle täis. Jõin külma vett kohe mitu pokaali.

Ja siis… Marjapõõsaste tagant ilmus välja kuri, vanem naine ning laksas pragades lahkele veeandjale pliks-plaks õige mitu tulist vastu põski. Kann kukkus maha, kuid jäi vist terveks.

Reageerisin kähku. Panin pokaali väljapoole aia äärde ning kiirustasin minema. Teadsin, mida iganes ma veetooja kasuks ütleksin, teeks see tema olukorra halvemaks. Kaugenedes mõtlesin – ilmselt on lööja ämm, kes nüüd süüdistab miniat abielu rikkumises. Teine variant – ehk ka ema, kes oma tütart tahab mehele panna, aga kes teab, kui tütart nähakse võõra mehega suhtlemas, siis peetakse teda litsiks. Ja kes see ikka litsi võtab?