Nad sulgesid aasta tagasi oma sulgemiskampaania käigus ühe minuga seotud firma kontod. Aga tegu ei olnud ­offshore-ettevõttega, vaid Eesti ettevõttega. Ametnik, kes seda tegi, ei pööranud dokumentidele piisavalt tähelepanu.

Ei teadnud, kes on Toomas Sildmäe?

Ega Toomas Sildmäel teisi õigusi ei ole kui kellelgi teisel. See oli lihtsalt ühe pangaametniku üle nurga laskmine.

Külastasin pangajuhte ja küsisin, kuidas peaks asjasse suhtuma: võtsime Pärnu mnt 22 hoone ehituseks ka laenu SEBst, kas pean kolima hakkama? Nende jaoks oli see avastus. Nad tänasid, et kellelgi oli viitsimist juhtida tähelepanu nende masinavärgi puudustele.

Kas tegite omal ajal Hansapangas ka nii?

Tegelesin rohkem Hansapanga arendamise ja poliitiliste otsustega, mitte operatiivtegevusega. Ajad ja huvid on erinevad, pangad ja kliendid on erinevad. Neid aegu ei saa üks-ühele võrrelda. Kindlasti suleti ka siis kontosid, kuid selliseid kampaaniaid nagu täna tollal ei olnud. Hansapank sündis ja jäi ellu, et teha midagi teistmoodi: et teha eestimaalastele võimalikuks finantstehingud.

Et ei peaks sularahakohvritega Soome vahet käima?

On seda ka ette tulnud.

Teiegi kaotasite raha Swedbanki investeeringutega Rumeeniasse. Olete öelnud, et omal ajal Hansa­pank küll nii ei oleks teinud, et jätab kogu vastutuse klientide kanda.

Pangad kogu maailmas käituvad nii, et kui on midagi jagada, siis jagame ühiselt. Aga kui midagi kaotada, siis kaotab ainult klient. See on üldlevinud põhimõte. Swedbank selle poolest ei erine.

Leping on alati kahe-, mitte ühepoolne. See ei saa olla nagu tšuktši laevavärvimine: linnavalitsus ühelt poolt ja tšuktši teiselt poolt.

Inimesed, kes suuri panku juhivad ja keda me tihtilugu ajakirjanduses ettevõtjateks nimetame, on ju tegelikult samasugused palgatöölised. Ettekujutus ettevõtlusest neil puudub. Majandust ei arenda ju see, kes otsustab, kellele raha anda ja kellele mitte.